Jüri Saar: järgmine kord paluks merd kah!

Jüri Saar

FOTO: Pm

Siiski ei ole nii, et ainult pealinnas läheb valimiste lähenedes elu sedavõrd ogaraks, et õigele erakonnale parema häältesaagi hankimiseks pole millestki kahju. Ei linna makstud telekanalil mõõdutundetult Hundisilma elu näitamisest ega Vabaduse platsi hiidekraanil uudiste kuvamisest, kuidas Tallinn hoolib ja aitab.


Loomulikult tuli Tamme staadioni sarikapidu sättida täpselt valimiseelsele nädalale ja loomulikult oli hädavajalik Eesti Rahva Muuseumi ehitushanke kuulutamine ajastada just valimiste ette. Et piirkonna esioravad saaksid särava naeratuse päevauudistesse paigutada.

Isegi 26,8 ruutmeetri suurune (nii on kirjas linna dokumentides) köetav ootetuba vaksalihoones sai valimiste eel valmis, kuigi muul ajal on linnavõim ja omanik olnud vaksaliga kimpus nagu kanad takus. Et muul ajal ilmvõimatud või vähemasti ilmvõimatuna näivad asjad valimiste eel korda aetakse, ei ole muidugi üllatav.

Kohalike valimiste sügistest on küllap meeles, millise innukusega nädal enne lume tulekut asfaldile rattateid joonistati ja kuidas valimisaasta aitas imeväel Tartu auklikke või muidu konarlikke tänavaid parandada.

Valimiste ime jätkub ja aitab ka vääramatult talve algusest saadik väldanud libeduse vastu. Mitmel pool Tartus on linna hooldatavad kõnniteed mattunud nii paksu liiva alla, nagu oleks sattunud Pärnu rannapromenaadile. Liiva pole mitte moe pärast puistatud, vaid paiguti näib, nagu oleks visatud kühvliga. Aga just nii – nagu hea kolleeg tunnistajaks oli – see liivatamine käibki: töömees istub liiva täis kopa sees ja viskab kühvliga teele.

Kui muidu vääramatult kestvate hädade vastu on valimistel seesugune imevägi, siis paluks valimisi tihedamini. (Ja paluks Tartusse merd kah – no mis see siis ikka ära ei ole?)

Tagasi üles