Ülikooli peahoone kõrvalt tuli välja sadu luustikke

Arheoloog Martin Malve näitab endise Maarja kalmistu senise mulje põhjal kõige tähelepanuväärsemat luustikku. See 30. aastates surnud naine sündis tõenäoliselt muinasaja lõpus, aga suri pärast maa koloniseerimist, oletavad uurijad tema ehete põhjal.

FOTO: Margus Ansu

Pool aastat kestnud päästekaevamistel puhastasid arheoloogid endise Maarja kiriku kalmistult välja sadu luustikke, mille edasine uurimine tõotab teavet kunagiste lihtsamate tartlaste eluolu ja tervise kohta.


Et pikki sajandeid kasutusel olnud kalmistul on palju luustikke, ei olnud arheoloog-antropoloog Martin Malvele üllatus. Küll aga see, et suur hulk luustikke oli väga hästi säilinud, ehkki matuseid oli tihedasti ja läinud sajandil käis seal mitmel korral torustike ehitus.

Luustikke loendasid uurijad kokku 686, kõik ei olnud küll terviklikud. Kui palju on neist mehe ja naise luustikke, ei ole veel kokku arvatud, samuti see, millisel perioodil kui palju maetud oli.

«Analüüsimine seisab veel ees, selleks läheb tohutu aeg,» ütles Malve. «Keskaja Tartu tavakodanike kohta, mittesakslaste kohta ei tea me peaaegu midagi, kirjalikke allikaid ei ole. Oli raske aeg ja kõik oli halvasti. Skelettide uurimine annab teadmist, kui raske siis ikkagi oli.»

Põhiliselt mündipanused

Põhilised leiud olid luustikud, linnakalmistule omaselt panuseid väga palju kaasas ei olnud. Oli üksikuid käevõrusid ning helmestest ja ka kaurikarpidest kaelakeesid.

Panuseks oli pandud münte, neid leiti põhiliselt Liivi sõja järgsest ajast kuni tsaariajani välja, enamiku moodustavad siiski Rootsi aja öörid.

Üks tähelepanuväärseimaid matuseid oli Malve sõnul tõenäoliselt 30. eluaastates surnud naine, kelle sünniaeg jäi ilmselt muinasaja lõppu, surm aga keskaega, kui maa oli juba koloniseeritud ja kiriku ehitus alanud.

Tartu keskaegsetel kalmistutel pole see tavatu, et pühitsetud kirikuaeda alustati matmist veel enne kiriku valmimist. «Maarja kiriku kohta ei oska muidugi öelda, kas seal oli alguses puukirik või ehitati kohe kivikirik,» lausus Malve.

Tähelepanuväärseks teevad selle luustiku pronksehted. Sõrmus, peakaunistus, mis vajab veel uurimist, ja pronksspiraalist kaunistused sääreluude kõrgusel. Ebaselge on esiti, kas need kaunistasid põlle või seljalt langevat rõivatükki.

Luustiku pea ja jalad võeti tervikuna koos pinnasega üles, et neid hiljem detailsemalt uurida. Ehted sarnanevad samast ajastust pärit kuulsa Kukruse emanda omadega, aga neid on vähem.

Linnaehituslikust vaatenurgast sai kaevamiste tulemusel selgemaks, kus asus Maarja kirik. Selle asukoht oli laialt kasutatava ja ka Tartu linna kodulehelt nähtava hoonestusplaaniga võrreldes pisut nihkes, rääkis arheoloog Raido Roog.

Selgus ka, et ülikooli esimene peahoone oli seni arvatust viis-kuus meetrit Jakobi tänava pool. Selle vundamendimüüre on nüüd nähtud.

Välja tuli ka kirikuaia müür, seega on täpsemini teada praeguse Jakobi tänava asukoht keskajal. Leiti veel kahe keskaegse hoone müürikatkeid, üks vana keemiahoone keldrist, teine selle vundamendi äärest väljastpoolt.

Uurimine jätkub kevadel

Maarja kiriku kalmistu ei ole aga sugugi lõpuni läbi kaevatud ja uuritud. Martin Malve arvates peaks kalmistu ulatuma Ülikooli tänavani Volga restorani müürideni.

Võimalik, et matuseid on endiselt ka ülikooli peahoone esisel alal.

Kalmistuala uurimine on selleks korraks läbi, kuid väljakaevamised jätkuvad selles piirkonnas kevadel.
 

Tagasi üles