Linnuharuldus osutus ootamatult julgeks

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

See habekakk lubas end uudistada ja pildistada umbes kümne meetri kauguselt ligi minut aega. Seejärel pidas ta targemaks siiski minema lennata.

FOTO: Indrek Soo

Pühapäeva hommikul peatas tartlane Indrek Soo Elva lähistel ühe maja juures auto, et uurida, kas keegi on pannud puu otsa linnutopise. Ühtäkki pööras topis aga pead ning Soo haaras fotoaparaadi.


Esmalt pildistas ta sulelist kaugemalt. Siis läks ta lähemale ning tegi uue foto umbes kümmekonna meetri kauguselt. Lähemale kakk uudistajat siiski ei lubanud. Lind sirutas tiibu, kergendas korraks keha ja läinud ta oligi.

Kaugele ta aga ei lennanud. Vaevu 50–60 meetri kaugusel istus lind kuuseoksale ning nautis seal edasi päikeselist ilma.

Vähestel on õnnestunud taiga sügavatesse laantesse hoidvat habekakku Eestis näha. Veel vähematel on läinud korda teda kaugusest teleobjektiiviga pildistada.

Seda enam on imekspandav, et harvaesinev suleline istub rahulikult taluväravas vahtrapuu otsas ja laseb end huvilistel imetleda.

Ornitoloogidele üllatus

Habekakk on taigametsade elanik, kelle levila ulatub Euraasias Skandinaaviast Kaug-Idani. Eesti asub tema levikuareaali piiril.

Kuna linnutundjad on kohanud habekakku Eestis pigem suurtes metsades, ei pidanud ornitoloog Margus Ots selle linnu peatumist elumaja hoovis esmalt eriti tõenäoliseks. Fotot vaadates tõdes ta, et see on tõepoolest habekakk, ning pidas vajalikuks teavitada sellest kohe ka kakkudele spetsialiseerunud linnu-uurijaid.

Küllap on linnu lääne poole sattumise põhjuseks vara alanud lumerohke talv ning toiduotsingud, oletas ta. Habekakku on tõenäolisem kohata ikkagi Ida- ja Lääne-Virumaa või Harjumaa metsades.

Seekordne talv on habekakuleidude poolest lausa rekordiline. See ei tähenda aga kaugeltki kakuhorde metsalagendikel. Kaks korda on seda lindu nähtud Ida-Virumaal ja kaks korda Harjumaal. Ja ongi kõik.

Kuna habekakk kuulub Eestis kõrgeima ehk I kategooria kaitsealuste liikide nimestikku, siis Tartu Postimees fotol oleva linnu täpset leiukohta ei avalda.

Elva lähedal asuva maja peremehe kinnitusel pidavat sama kakk istuma puu otsas pea igal hommikul. Välja ilmunud ta mullu sügisel, istub nii puu otsas kui ka kõrvalhoone katuseharjal.

Raevukas pesakaitsja

Üsna paikse eluviisiga habekakk läheb kodupaigast liikuma pigem olude sunnil. Üksikuid juhuslikke kohtumisi habekakuga tuleb Eestis ette peaaegu igal aastal, kuid tema pesitsemine siin tuvastati alles 2009. aastal Ida-Virumaal.

Enne seda pesitses habekakk viimati Eestimaal teadaolevalt enam kui sada aastat tagasi.

Et kõnealune lind võib Tartumaal ka pesitseda, pole Otsa sõnul päris välistatud.

Margus Ots märkis, et habekakk kaitseb oma pesa üsna raevukalt ning pesitsejale läheneda on ohtlik. «Ornitoloogid heidavad omavahel nalja, et Põhjamaades on kaku-uurijad ühe silmaga,» näitlikustas ta.

Habekakk
(Strix nebulosa)

• Hallikat värvi sulestiku ja kollaste silmadega suure linnu noka all on tumedamatest sulgedest kolmnurk, mis kujult meenutab lõuahabet. Selle järgi on lind saanud ka nime.
• Eestis on ta haruldane talikülaline.
• Toitub peamiselt närilistest.
• Habekakk on looduskaitse all, esimesse kaitsekategooriasse kuuluv liik.

Tagasi üles