Krista Aru: rahvas tahtis, et ajakirjandus oleks tubli…

Tõnissoni ausammas Tartus Gildi tänaval. 22. detsembril kell 16 süttivad siin mälestusküünlad. Foto: Margus Ansu

Aasta 2016 oli eestikeelse ajakirjanduse ümmarguste tähtpäevade aasta.

Kakssada viiskümmend aastat tagasi, 1766. aasta novembri alguspäevil, ilmus Põltsamaal nigela trükipressi alt päevavalgele pisikene neljaleheküljeline „tük” (number), mis kandis õige pikka pealkirja Lühhike öppetus, mis sees monned head rohhud täeda antakse…. Pealkiri oli nii pikk, et täitis esimeses numbris terve esimese lehekülje, võttes kokku nii väljaande sisu kui ka eesmärgid. Põltsamaal arsti Peter Ernst Wilde kirjutatud ja Põltsamaa pastori August Wilhelm Hupeli poolt eesti keelde tõlgitud Lühhike öppetus… pole mitte ainult esimene eestikeelne ajakiri, vaid on üldse esimene eestikeelne ajakirjanduslik väljaanne.

Kakssada kümme aastat tagasi, 1806. aasta märtsis, hakkas Tartus ilmuma esimene eestikeelne ajaleht Tarto maa rahwa Näddali-Leht. Rahvasõbralike pastorite Gustav Adolf Oldekopi, Johann Philipp v. Rothi ja Carl August v. Rothi koostatud väljaanne oli väljanägemiselt küll väike, aga sisult päris ajaleht: üle poole ajalehe mahust täitsid sõnumid, mis rääkisid väljamaal toimunud erakordsetest sündmustest ja nähtustest (maavärinad, tuldpurskavad mäed, püssirohulao õhkulendamine jne).Ajaleht tutvustas maarahvale maad ja ilma ning tegi seda mahlakas ja kujundlikus keeles. 

Sada üheksakümmend viis aastat tagasi, 1821. aasta jaanuaris. ilmus esimene number Äksi koguduse pastori ja Tartumaa praosti Otto Wilhelm Masingu koostatud ja toimetatud ajalehte Marahwa Näddala-Leht. See ajaleht ilmus  tunduvalt kauem (1821 -23 ja 1825) kui tema eelkäijad ning esitas kõrvuti kirevate ja uudislike kirjeldustega kaugetest maadest ja võõrastest asjadest ka teateid ja tähelepanekuid, mis olid võetud talupoegades elust. Oma mitmekülgse ning õpetlik-valgustusliku sisuga oli Masingu ajaleht esimene „talupojaentsüklopeedia”.

Sada kolmkümmend viis aasta tagasi, 1881. aasta jõuluks, ilmus Tartus esimene number Ado Grenzsteini ajalehte Olevik. Selle ajalehe tähtsus pole mitte ainult Grenzsteini uuenduslikes seisukohtades kooli- ja hariduselu korraldamiseks ega mitte ka Grenzsteini poleemilistes ja tihti tüli tekitanud arvamustes eesti ja eestluse arengu võimalikkusest ja võimatusest. Oleviku trükikoja juurde asutas Grenzstein Eesti esimese tsinkograafiatöökoja ja juba 1893. aastal ilmus Olevikus esimene sealses trükikojas valminud pilt. Oleviku naljalisa nime all püüdis Grenzstein panna alust ka eesti satiiriajakirjandusele.        

Sada kolmkümmend aastat tagasi, 1886. aasta algusest,  hakkas Tartus ilmuma ajaleht Postimees. Tegelikult oli see Johann Voldemar Jannseni poolt 1857. aastal asutatud Perno Postimees, mis oli pärast Jannseni lahkumist Tartusse Pärnus lugejate puuduses kiratsema jäänud ja mille Karl August Hermann ära ostis ning Tartus nime all Postimees ellu äratas.  

Sada kakskümmend viis aastat tagasi, 1891. aasta augustist, muutis Hermann Postimehe päevaleheks. Hermannil oli õigus, kui ta lehes kirjutas: „ Ei usu ma enam, et Eesti rahvas ilma päevaleheta läbi saab, sest maailma ratas veereb nüüdsel ajal raugemata ruttu, nii et haritud eestlane iga päev teada tahab saada, kuda maailma lugu läheb”.

Sada kakskümmend aastat tagasi, 1896. aasta detsembrist, sai ajalehe Postimees väljaandjaks Jaan Tõnisson ja ajalehest sai Tartu rahvusmeelsete haritlaste häälekandja.  Jaan Tõnisson oli ajalehe omanik 1930. aasta sügiseni ja seejärel peatoimetaja kuni 1935. aasta 2. augustini, mil ta sisekaitseülema Kaarel Eenpalu käsul ajalehest vallandati.

Eestikeelne ajakirjandus on ikka ja alati tahtnud ja püüdnud olla rahva valgustaja, harija, suunaja ja julgustaja. Oma parimas osas on see ajakirjandus ka kõige raskematel aegadel olnud aus ja õiglane, kandnud uhkusega rahvavalgustaja austavat nimetust. Jaan Speek kirjutas 1906. aasta Postimehes rahva ja tema ajakirjanduse sidemest nii : „Eesti rahvas tahab muidugi, et tema ajakirjandus tubli oleks. Sedasama tahab ka ajakirjandus ise, tahab enese ja rahva pärast”.

Suure panuse ajakirjanduse tähenduse ja mõju väärtustamisesse ning mõtestamisesse, aga ka ajakirjanduselu professionaliseerumisse,andis Jaan Tõnisson, kelle nn ajakirjanduslikus koolis ehk tollases Postimehe toimetuses, töötas reporteri või toimetajana lühemat või pikemat aega enamus II maailmasõja eelse Eesti Vabariigi ajakirjanikest. Isegi nendest, kes aastal 1926, üheksakümmend aastat tagasi, seisid meie rahvusliku ringhäälingu sünni juures.

22. detsembril kell 16 süütavad Jaan Tõnissoni Seltsi liikmed mälestusküünlad Jaan Tõnissoni ausamba jalamil Tartus, et meenutada Jaan Tõnissoni 148. sünniaastapäeva ja olulisi teekäijaid eesti ajakirjandusloos.