Juhtkiri: valija varustus

Foto: Raigo Pajula / Postimees

Vähem kui nädala pärast peaksid kõik valimisõiguslikud kodanikud langetama otsuse, keda valida riigikogu XII koosseisu ennast ja oma tõekspidamisi esindama ning kaitsma. Oleks hea, kui see oleks vaid otsuse vormistamine – kui seda pole juba eelhääletusel tehtud –, sest valik on selge. Kui selge, see oleneb ka valimiskampaaniast.

On Tartugi tänavail jagatud tasuta piima ja kapsapäid, ent sellised ponnistused on tõesti jäänud eelmisse sajandisse. Pealegi on trükistele, raadiole ja televisioonile lisandunud e-võimalused, mis lubavad valijal end paremini kurssi viia erakondade programmide, hoiakute ja seisukohtadega.

Tundub, et seekordses valimiskampaanias on varasemast rohkem kaevutud erakondade sisusse, püütud selgitada nende põhimõttelisi seisukohti rahvale tähtsates asjades. Ajalehtedes on ilmunud vestlusringe, debatte, küsitlusi ja intervjuusid, oma võimalusi on küllalt elavalt kasutanud raadio ja ETV ning arvukalt on olnud ka mitmesuguste kodanike seltsingute korraldatud kohtumisi ja kandidaatide ülekuulamisi. Kes on soovinud – ja veel soovib – neisse süveneda, oskab tõenäoliselt üldjoontes kujutleda, kuidas võiksid erakonnad ja nende tuntuimad esindajad talitada riigikogus.

Varasemast rohkem on teadvustatud ka maailmavaatelisi küsimusi ning see on meie demokraatia arenguloos loogiline. Emotsionaalsed otsused «ta lihtsalt meeldib mulle» või «kui kenasti ta minuga juttu ajas» võivad taanduda pettumuseks, kui riigikogus hääletusel selgub selle meeldiva vestleja sobimatus valija ootustega.

Et valija saaks oma hoiakuid kontrollida, on käivitatud valimismasinaid ja -kompasse. Küsimustiku täitnu saab teada, milliste erakondade vaadetega on temal kõige rohkem ühist, ning mõnigi on üllatunud, et ta ei olegi nii «rikas ja ilus», kui arvas enese olevat. Loomulikult ei otsusta masin inimese eest, küll aga annab põhjust oma otsust mitmekülgsemalt vaagida.

Valimisreklaam ja -propaganda on kõikide valimiste ajal kõige rohkem ja kohati väiklastki nurinat põhjustanud. Välireklaam on seaduse kohaselt veidi rohkem kui kuu aega tagasi maha võetud, see-eest laekub postkastidesse üha rohkem trükiseid kirjadest ja brošüüridest raamatu mõõtu üllitisteni, aeg-ajalt pakub keegi tänaval kaarti, kalendrit või voldikut.

Sageli on sedasorti valimistoodangut nimetatud rämpsuks ja raha raiskamiseks, aga ärgem olgem nii tigedad. Äraviskamine on väike vaev, aga kuskilt peab siiski nägema, millised on need inimesed, kes Tartus ja Tartumaal meid esindama pürivad. Vähemalt Tartu tänavail pole küll eriti tunda, et peatselt tuleb teha järgmist nelja aastat kujundav otsus. Ehk tasuks siiski kaaluda välireklaami lubamist pikemaks ajaks, sest tänavail hakkavad näod ja nimed silma hästi paljudele.

Üks poliitik ütles, et õhuski on tunda kirbet valimisvõitlust ja käiku minevat igasugused relvad, kodanikule on aga kasulik varuda hoopis rahu ja teadmisi, et tuleval pühapäeval teha tark otsus.