Heljo Pikhof: riik püsib, kuniks on lapsi

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Heljo Pikhof

FOTO: Valimised

Eesti rahvastik vananeb ja väheneb. See on teada tõsiasi. Taipamine aga, et lähima seitsme-kaheksa aasta jooksul kahaneb meil sündide arv poole võrra, võib näost plassiks lüüa. Laulva revolutsiooni aegse arvuka põlvkonna sabas tuleb üleminekuaja hoopis kasinam põlvkond: potentsiaalseid sünnitajaid on ligi kaks korda vähem.



Viimase kuue-seitsme aasta pisuke tõus sündimuses, millest valitsev koalitsioon raporteerib kui oma töövõidust, on üürike ja mööduv. Kaks tegurit sattusid lihtsalt ühele ajale: vabanemisjoovastuse arvukam põlvkond ja see, et naised on hakanud lapsi hilisemas eas ilmale kandma.

Vajalik kindlustunne

Rahvastiku taastootmisega on meil lugu praegugi vilets: perre sünnib keskmiselt 1,65 last, sellel tasemel püsimiseks peaks igal aastal sündima vähemalt viiendiku võrra rohkem lapsi. Mis saab veel siis, kui põlvkondade vahetumisest tingitud sündimus joonelt kukub?

Demograafilised protsessid kulgevad muidugi omasoodu, ometigi saame perepoliitikat kardinaalselt muutes mõndagi rohkemate sündide heaks korda saata. Emad-isad tahaksid kahte-kolme last, kinnitavad uuringud. Mis siis takistab neil oma soove teoks tegemast?

Riigi ebapiisav materiaalne toetus, vastavad võimalikud vanemad. Kasinad lastehoiuvõimalused. Ja kartus, et ei suudeta lastele head haridust anda. Seega vajavad vanemad kindlustunnet, et suudavad oma lapsed väärikalt üles kasvatada ka halbadel aegadel – kui juhtuvad näiteks kaotama töö või jääma üksinda.

Ühiskond peab selle kindlustunde neile andma.

Praegune perepoliitika käriseb igast õmblusest. Riigi toetus on keskendunud lapse sünnile ja pärast vanemahüvitise lõppu, kui laps on pooleteiseaastane, vaadaku igaüks ise, kuidas edasi saab. Ometi suurenevad lapse sirgudes talle hädavajalikud kulutused.

Teisalt toetab riik ennekõike neid, kes on selletagi paremal järjel: toda ainsat arvestatavat abi ehk vanemahüvitist makstakse kõrgepalgalisele ligi kaheksa korda rohkem kui näiteks tudengist emale.

Riigi toetust vajab iga laps, ja noorukina mitte üks raas vähem kui titeeas. Sellepärast näeb sotsiaaldemokraatide perepoliitika programm põhimõttelise meetmena ette kolmekordistada lapsetoetust ehk maksta igale lapsele ja noorele kuni 19-aastaseks saamiseni 60 eurot kuus. Ei mingit juuksekarva lõhkiajamist pere sissetuleku järgi, ei mingeid erandeid. Riigi sõnum peab olema selge: iga laps on oodatud.

Kust selleks raha võtta, küsivad nüüd hoolsad valvurid, kes nõuavad valimislubaduste deebetit-kreeditit. Kaaluda võiks ühekordse registreerimismaksu kehtestamist uue auto ostmisel, mis on Euroopas päris tavaline asi. Mõnda saab juurde sellest, kui reformida vanemahüvitise põhimõtteid ja langetada praegust lage kolmekordselt keskmiselt palgalt kahekordsele – nagunii riivab see ühiskonna õiglustunnet. Egas raha ole ilmast otsa saanud, kõik on kinni tahtmise taga.

Ka peame jõudma selleni, et igale väikelapsele ja koolieelikule oleks tagatud sobiv lasteaiakoht või lastehoid. Seda, muuseas, näeb ette ka seadusetäht. Riigi tugiprogramm «Igale lapsele lasteaiakoht» tuleb võimalikult kähku taas käivitada, sest omavalitsustel pole kaugeltki ühesuguseid võimalusi – ei toetata lapsi ega maksta lasteaiaõpetajatele vähemalt riigi keskmist palka.

Kuhu lapsed jäid?

Trööstitu demograafiatrendi peale mõteldes ei tohi me ühelgi juhul meelest lasta neid lapsi, kes on sirgumas siin ja praegu, suure tööpuuduse ja meeletute kontrastide Eestis.

Meil on hinnanguliselt 45 000 last ja noort, kes elavad vaesuses või lausa süvavaesuses. Paljudel napib hädavajalikku isegi igapäevaeluks, mis siis veel rääkida sellest, kuidas ilmajäetuse tunne muserdab enesehinnangut. Muide, toimetulekutoetust saava pere lapsele on ette nähtud natuke rohkem kui kaks eurot päevas.

Ent juba aasta-paarine arenguauk võib kihva keerata terve elu, liiati meie näilisust ja kuldvasikat kummardavas ühiskonnas. Mis tahes noorte vaesust ja sotsiaalset tõrjutust leevendav algatus tuleks iga hinna eest ellu viia – muidu võime kaotada poole praegugi Maarjamaal sirguvast põlvkonnast.

Ma ei hakka üle rääkima kõiki neid ettepanekuid, mida sotsiaaldemokraadid on möödunud aastate jooksul riigikogus teinud. Olgu vaid nimetatud 450-kroonise lisatoetuse maksmine töötute vanemate lastele, üksikvanema lapse toetuse kahekordistamine, lasterikaste perede toetuse suurendamine vähemalt alampalgani. Need ja teisedki ettepanekud on rahapuuduse ettekäändel tagasi lükatud.

Nii või teisiti, aastaks 2018 oleme olukorras, kus Tartu tudengipäevadest osavõtjate arv on poole väiksem kui oli mullu ja tööjõuturule tulijaid noori kaks korda vähem kui praegu. Et riik toimiks, oleks hädasti juurde vaja võõrtööjõudu.

Aga mil moel kestab siis eesti keel ja kultuur? Muudest rahvustest inimesed moodustavad niigi tubli kolmandiku Eesti rahvastikust ja see suhtarv on üks suurimaid terves Euroopas. Näiteks Saksamaal, mille võõrtööliste probleemidest me alatasa kuuleme, on vaid kaheksa protsenti immigrante.

Pealtnäha ei ole Eesti riigil terve ajaloo vältel läinud kunagi nii hästi kui praegu: kõigi näitajate järgi oleme Euroopas, maailm on meie ees lahti. Ja minnaksegi, esmalt õppima või häda sunnil leivaraha teenima, siis aga jäädaksegi võõrsile.

Naljanumber on kümnekaupa talente kodumaale tagasi meelitada, kui lahkujaid on kümneid ja kümneid tuhandeid.

See on tühi jutt, et meil ei ole laste jaoks raha! Kelle või mille jaoks siis riigil üldse raha on? Või ärkame alles kümmekonna aasta pärast praegusest eneseimetluse uimast, et nõutult küsida: «Kuhu küll kõik lapsed jäid?»

Mis oleks meil siis vastata? – «Nad jäid sündimata. Nad tundsid end üleliigsena ja jõid ennast põhja, saades koormaks nii endale kui riigile. Nad jooksid kodust minema.»

Tagasi üles