Päevatoimetaja:
Jens Raavik
+372 739 0371

Oma silm on kuningas: kuulsate võidusõitjate tsiklid näitusesaalis

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy

Siin Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrada, hõiskas enam kui poolsada aastat tagasi mikrofoni spordireporter Gunnar Hololei. Nii reporter Hololei kui aeg, mil selle ringraja ääres jälgis mootorratturite võiduajamisi ligi 180 000 inimest, on läinud, kuid alles on mälestused ja omajagu võistlusmootorrattaidki.

Kümmekond neist viimastest ongi nüüd vaatamiseks ja lähemaks uurimiseks väljas Tartus Rüütli tänaval spordi- ja olümpiamuuseumis, seal asunud postimuuseumist tühjaks jäänud ruumides. Enamik näituse «Mürisevad soolod krossilt ja trekilt» tosinast eksponaadist kuulub rajatavale Eesti mootorispordi muuseumile.

«Siin on huvitavaid noppeid Eesti võidusõidumootorrataste ajaloost, alustades kõige esimesest Eestis võidusõidu tarbeks tehtud masinast ja lõpetades eelmisel kümnendil Dakari kõrberallil sõitnud mootorrattaga,» tutvustas näitust Eesti mootorispordi muuseumi eestvedaja Arno Sillat.

Väljapaneku juhatab sisse kodumaises Saar & Co tehases 1938. aastal toodetud Eesti esimene võidusõidumootorrattas, Villiersi 125-kuupsentimeetrise mootoriga sõiduriist. Sellega kihutas teistega võidu Saar & Co tehase töötaja Leo Seeman.

«Ta polnud võistlustel küll kuigi edukas, kuid sel rattal oli oma kõva trump,» rääkis Arno Sillat. Trumbiks oli masina väike kaal: porisse või liiva sisse jäädes oli ka väikest kasvu Seemanil lihtne oma sõiduriist kätte haarata ja nii kondimootori jõul edasi liikuda.

Lugusid vanadest võidusõidumootorratastest ning nendega kihutanud meestest ja ka naistest oleks võinud Arno Sillat rääkima jäädagi. Ja miks ka mitte – näitusele toodud tsiklitega on välja sõidetud tiitleid ja suuri võite. Näiteks võib fotoseina taustal teha pilti taastatud Ural M-75 seljas. See ringrajamootorratas kuulus Eesti tippsõitjale, Nõukogude Liidu meistriks tulnud Ants Prometile. Spordimuuseum täiendas aga väljapanekut Dakari kõrberallil osalenud eestlase Andres Rätsepa võimsa sõiduriistaga.

Huvilised saavad võrrelda 1930. aastate võistlusmasinaid tänapäevasega, ringrajaratast krossirattaga, söerajasõitjate võistlusvahendit mitmepäevasõitjate omaga. «Ainult jäärajamasinad on siit puudu, sest spordimuuseumi ilus parkett ei kannataks neid välja,» märkis Arno Sillat.

Näitust võib spordimuuseumis uudistada paar kuud. Loodetavasti järgmise aasta kevadel on aga tehnikahuvilised oodatud Tallinnast 40 kilomeetri kaugusel asuvasse Turba asulasse, kus  Ellamaa elektrijaama hoones avab uksed mootorispordi muuseumi ligi 4000 ruutmeetril laiuv esimene osa.

Tähtsaima osa museaalidest moodustavad Eestis toodetud võidusõidumasinad – Estonia vormelid ning Vihuri ja Terase ringrajamootorrattad. Ülejäänud tehnikaväljapanek on läbilõige Ida-Euroopas valmistatud võidusõidutehnikast. Kuulsaimad nendest on Moskva lähedal Serpuhhovi linnas valmistatud võidusõidurattad Vostok, millega 1960. aastatel osaleti ka MM-võistlustel.

Tagasi üles