Elagu eestlane või teises maailma otsas, mulgikapsad peavad ikka laual olema

Kaspar Koort
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Etnoloog Aivar Jürgenson pistab ERMi restoranis põske tükikese tõeliselt ehedat Eesti juurvilja – naerist. Võõrsil elavatel eestlastel ei kuulu naeris küll kodumaa põhitoitude sekka, nendeks on ikka mulgikapsad, verivorst ja must leib.
Etnoloog Aivar Jürgenson pistab ERMi restoranis põske tükikese tõeliselt ehedat Eesti juurvilja – naerist. Võõrsil elavatel eestlastel ei kuulu naeris küll kodumaa põhitoitude sekka, nendeks on ikka mulgikapsad, verivorst ja must leib. Foto: Sille Annuk

Aegade jooksul maailma eri paigusse rännanud eestlased võivad võõrsil omaks võtta kohaliku köögi, kuid on roogi, mis püsivad kajana kaugest kodumaast üle inimpõlvede.

Kui tulete, võtke ikka musta leiba ja Tallinna kilusid kaasa – sellist palvet on kuulnud ilmselt paljud eestlased, kes oma kodumaalt kaugel elavatele sugulastele või sõpradele külla sõidavad. Kuigi võõrsil elades võetakse ajapikku üle kohalik köök koos selle eripäradega, on maitseid, mis on eestlaste geneetilisse koodi justkui sisse kirjutatud ja püsivad seal üle inimpõlvede.

Eestist välja rännanute toidukultuuri uurinud etnoloog Aivar Jürgenson tõdes Siberi ja Kaug-Ida näitel, et esialgu üritatakse võõrsilgi süüa seda, mis kodumaal armsaks saanud. Teistsuguse kliimaga paikades ei pruugi see soovitud moel õnnestuda ja tuleb kohaneda.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles