Silmakirjalikkuse meistriklass

Foto: Kristjan Teedema

Tartu Postimehe veergudel on viimastel nädalatel ilmunud mitu artiklit, mis vajutavad valusalt murekohtadele erivajadustega laste õpetamisel. Esmalt Tartu Hansa kooli juhtide appihüüd, sest koolile käib üle jõu üha kasvav keeruliste laste hulk. Kool tegeleb ja toetab neid nii palju kui võimalik ja enamgi veel, ent ikka on raske. Haridus- ja teadusministeeriumi ametnikud andsid ajalehele intervjuu, kus tõdesid, et probleem on olemas, ent ehk on siiski veel midagi, mida kool pole teinud.

Ministeeriumi koolivõrguosakonna peaekspert Jürgen Rakaselg ütles intervjuus välja pooltõe: «Kõik õpilased, kes on praegu riigi peetavates erikoolides, saavad seal edasi olla. Keegi ei pane koole kinni ega saada busside kaupa õpilasi tavakooli.»

Tõsi, keegi ei sulge riigikoole, ent erikoole peavad ka omavalitsused, kuigi neil pole selleks kohustust. Ametnikega tehtud intervjuu ilmumise päeval avalikustas Tartu ringkonnakohus otsuse, mis seab ametniku vastuse sootuks teise valgusesse. Nimelt on riik keeldunud täies mahus kompenseerimast omavalitsuste loodud erikoolide kulusid, ehkki seaduse järgi on tal see kohustus. Kohtuotsuses on viidatud, et ministeerium on soovitanud Tartu linnal Masingu kooli sulgeda, kui selle pidamine linnale üle jõu käib. 

Samasisulist vaidlust peab kohtus riigiga ka Tallinn ja mujalgi Eestis on erivajadustega lastele mõeldud munitsipaalkoolid sulgemisohus, sest riik pole nõus neid täiel määral toetama.

Tavakoolidel käib aina suurenev erivajadustega laste hulk üle jõu.

Kui ainuüksi Tartu ja Tallinn sulgeks oma erikoolid ning seal käivad lapsed peaksid soovima kohta riigile kuuluvates samalaadsetes koolides, suureneks seal õpilaste arv 255 protsenti. Ka kohtuotsuses on viidatud, et ilmselgelt pole riigil võimekust kõigile neile lastele õppekohta tagada.

Seega, ühest küljest koostab ministeerium arengukavasid ja strateegiaid, kuidas tavakoolid peavad erivajadustega lastega toime tulema, kuid lükkab enda kaelast ära kohustuse aidata kõige rohkem abi vajavaid lapsi. Samal ajal on aga rahulolematud kõik, kes kohustusliku kooliharidusega mingilgi moel kokku puutuvad. Tavakoolidel käib aina suurenev erivajadustega laste hulk üle jõu. Erikoolid tahaksid neid lapsi aidata, ent neil ei ole riigi tuge. 

Erivajadustega laste vanemad tahavad, et nende lapsed saaksid vajalikku abi kodulähedases erikoolis, ent ministeerium soovitab küüniliselt panna lapsed kaugel asuva riigikooli internaati. 

Need vanemad, kelle lapsed on tavakoolis nii-öelda tavalised õpilased, tahaksid, et nad saaksid segamatult koolis õppida. Mitte nii, et pool tunni ajast kulub sellele, et õpetaja suudaks köita ühe erivajadusega lapse tähelepanu ja alles seejärel õpetamise juurde asuda. 

Ja ärme unustame lapsi, neid, kelle ümber kogu see probleemipundar on ennast kokku kerinud.