Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1876338t1ha842.jpg)
/nginx/o/2016/11/29/6126777t1hb4c4.jpg)
Tartu valgustamise ajaloo varasalv on linnamuuseumis üsna tühi. Talletatud on kolm eksponaati: 19. sajandi lõpust pärit kuuetahulise laterna kest, 20. sajandi alguses ülikoolilinna äride ukseesiseid valgustanud gaasilatern ja gaasilaterna süütaja ametimärk. Viimasel on Tartu vana vapp ning ripats tähtedega A ja Z.
Paraku pole muuseumis ühegi nimetatud asja kohta märkmeid. Vana laternakesta ja muud sellelaadsed esemed sai muuseum 1962. aastal. «Siis anti siia hoiule Tartu gaasivabrikust pärit asjad, ilmselt ka need laternad,» selgitas Tartu linnamuuseumi teadur-koguhoidja Aime Kärner. «Aga kahjuks täpsemaid andmeid nende kohta pole.»
Esimesed 50 laternat
Ka pole raamaturiiulist võtta paksu raamatut, kus kirjas ülikoolilinna valgustamise ajalugu. Kuid siit-sealt on selle pimeda aja kohta lugeda nii mõndagi. Näiteks 1966. aasta 7. novembri ajalehest Edasi: E. Raidla on uurinud vanu ürikuid ning kirjutanud nende põhjal artikli «Kui Tartu tänavail süttisid tuled».
Selgub, et juba 1554. aastal nõudsid siinse suure ja väikese gildi esindajad, et raekoja, Mustpeade ja Kompanii maja ette pandaks öiseks ajaks leegitsevad tulepannid.
Autor kirjutas, et nende hoonete lähedal turuplatsil asus osa linna kahureist, mida oli vaja valvata. Tavalisel tartlasel tuli sel ajal leppida valgusega, mis paistis majade akendest. Aga sellest polnud suurt kasu, sest tänavad olid sillutamata, künklikud, mudased, täis prügi ja prahti. Ja see sundiski haarama käsilaternate järele. Jõukamad kodanikud sellega ei leppinud, nemad lasksid enda ees käia tõrvikukandjal. Nii vältas see enam kui paarsada aastat.
1793. aastal nõudis Tartu politseiülem linnavalitsuselt, et laternatega tuleb valgustada nii linn kui eeslinn. Selle nõude täitmine osutus raskeks, kohalikult plekksepalt telliti ainult 50 laternat. Tellimus täideti mais 1794, linna valgustamine algas sügisel.
Need 50 valgusallikat, esimesed Tartu laternad, olid kahte tüüpi: kolmetahulised ja silindrilised – tavalised «tattninad». Laternad paiknesid helehallidel postidel või majaseintele kinnitatud erilistel laternahoidjatel. Põletusaineks kanepi- või linaõli, mida hangiti peamiselt Pihkvast, mõnikord isegi Peterburist.
Uued piirituslambid olid valged, kuid topsisõbrad nägid neis oma «reserve». Ühel novembriööl 1849 kadus korraga 21 lampi.
Süüdata sai neid ainult tärpentiniõlisse kastetud takutuustidega, mis olid kinnitatud pika kepi otsa. Et selline lamp võis valada oma haisva sisu laternasüütajale otse pähe, pidi too end «roguskiga» ehtima.
Laternate hulk suurenes Tartus visalt. Aastal 1822 oli neid 163. Sel aastal anti linna valgustamine vähempakkumise teel 3480 rubla eest kalakaupmees Reinholdile. Viimase tingimus oli: tema ei vastuta lõhutud laternate ja postide eest. (Seda harrastasid üliõpilased ning kaupmeeste ja käsitööliste sellid.)
Menukad piirituselambid
Tartu linnamuuseumi 19. aastaraamatus (2013) kirjutab ajaloolane Lea Leppik artiklis «Gaasivalgus Tartus 1846–1976», et 1845. aastal oli 13 000 elanikuga Tartus ainult 240 õlilaternat, needki kustusid tuules. Valgustuse jaoks polnud eraldi teenistust, selle eest hoolitses linna raad, laternate järelevaataja oli kingsepp Beckmann.
/nginx/o/2016/11/29/6126779t1h0754.jpg)
Et kubermanguvalitsus kohustas linnaisasid linna valgustama, korraldati raeplatsil 1845. aasta oktoobris laternate konkurss. Väljas oli neli laternat, mida seal kogu pimeda aja põlemas hoiti. Kevadel tehti kokkuvõtted, parimaks osutus plekkseppmeister Odingi tehtud kuuetahuline latern.
Ühele laternale kulus 40–45 toopi (kuni oma 58 liitrit) piiritust. Piiritusega varustas Raadi mõisnik von Liphart, kellel olid Kastres ja Raadil piiritusevabrikud. Uued piirituslambid olid valged, kuid topsisõbrad nägid neis oma «reserve». Ühel novembriööl 1849 kadus korraga 21 lampi.
Aastal 1861 tehti Tartu linnavalitsusele uus ettepanek: ehitada Tartusse gaasivabrik. Vabrik alustas tööd alles 1. novembril 1880. 1914. aastal oli gaasilaternate arv juba 536, gaasitorustiku pikkus 32 kilomeetrit. Tänavate valgustamine läks üha kallimaks.
11. detsembril 1910 alustas tegevust Tartu linna elektrijaam. Varsti hakkasid voolu andma veel kaks eraelektrijaama, mille iga oli aga võrdlemisi lühike. Nende elektrijaamade toidetud laternaid teenindas mees redeliga, sest lülitid asusid elektripostidel.
/nginx/o/2016/11/29/6126783t1h6f1d.jpg)
Kasvava linna vajadusi need elektrijaamad rahuldada ei suutnud. 26. märtsil 1926 ostis linnavalitsus Ulila jõujaama, mis valgustas Tartut 1944. aastani. Kuid elektrijaama kõrval andis veel kaua oma panuse Tartu valgustamisse ka gaasivabrik, kirjutab Lea Leppik.
Näiteks 1935. aasta Postimehes ilmunud ülevaatest selgub, et siis oli Tartu tänavail 490 elektripirni ja 311 gaasilaternat. Gildi tänava valvetuppa kogunes õhtul 13 laternasüütajat, kõik nad asusid korraga teele ja igaühel tuli süüdata 27 laternat. Täiskuu ajal laternaid ei süüdatud, siiski kulus linnal aastas valgustuseks 180 000 kuupmeetrit gaasi.
Viimased gaasilaternad kustusid Tartus 1950. aastatel. Kuigi Aleksandri tänavas asunud gaasivabrikut ei tea paljud tartlased ja plekksepp Odingit ei mäleta enam keegi, põlevad selle mehe tehtud laterna järgi valmistatud lambid nüüdki meie vanalinnas.