Luuletaja pole unustanud, mismoodi on kõike esimest korda tunda. Ta sõnastab armastatule soovi «muuta mu olemust / vahetada minu lapsepõlve jõulud / enda omade vastu». Kui ta elab tüdruku kaudu läbi elu koidikut, on see kõige puhtam tuleviku pilt. Tuleviku minevikud on siin ühtlasi olemas.
Luule on žanr, mis tabab inimhinge keerukust ja ajatust kõige täpsemalt. Ehk siis ütleb see helge raamat: ära unusta oma algust, esimest suudlust, lapsepõlve liivakoobast Emajõe ääres, mille sümboolne vaste on tumeroosa naiselik ürgkoobas. Raamatu rohked, ainult pealtnäha lihtsad kujundid annavad ruumi tõlgendustele, mida Indrek Hirv siin täpselt on mõelnud.