/nginx/o/2013/07/05/1876324t1h8f0a.jpg)
/nginx/o/2016/11/28/6124271t1hd2ec.jpg)
Indrek Hirve äsja ilmunud luulekogu «Inglisild» kujundusel on rääkida lugu. See ulatub stalinlikku aega, kus elu rusunud süngus ja viletsus ei suutnud ometigi hävitada armastust ja sõprust.
Ülo Soosteri joonistused räägivad «Inglisillas» oma lugu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/11/28/6124293t1h76ad.jpg)
«Inglisilla» kaaneümbrise lakal on kirjas, et luuletused on kirjutatud aastatel 2014–2016, kuid suurem osa motiive või meeleolusid pärineb varasemast ajast, aastatest 2008–2013. Tookord jäid need lihtsalt märkmikus või juhuslikel paberitükkidel luuletusteks saamise aega ootama.
Joonistused märkmikus
Märkmik on oluline märksõna ka luulekogu kujunduses. Nimelt illustreerivad «Inglisilda» Ülo Soosteri (1924–1970) joonistused, mis on pärit aastast 1960. Sestsaadik pole neid avalikult näidatud. Joonistused on märkmikus, mille kaanele on kirjutatud venekeelne sõna trud (töö) ja mis on olnud Soosteri hea sõbra, kunstnik Heldur Viirese (89) käes tallel.
/nginx/o/2016/11/28/6124279t1h38dc.jpg)
«Inglisilla» on kujundanud Mari Kaljuste. «Luulekogu illustratiivse osa kontseptsioon on täielikult Indrek Hirve välja mõeldud, nii et minul tuli see vaid tehniliselt klappima panna,» selgitas Kaljuste. «Indrek oli valinud Soosteri joonistuste hulgast just need, mis olid kerged, liikuvad ja erksad ja mis sobisid kõige paremini luuletuste vahele. Minult on raamatu kaanekujundus ja värvivalik.»
Märkmik tuli jutuks siis, kui luuletaja läks Viireselt küsima, kas tal pole raamatusse monotüüpiaid anda. Kuidas aga sattus see Moskvas pärast Stalini aega elanud Soosteri käest suuresti Tartus ja Tallinnas tegutsenud kunstniku kätte?
Heldur Viires õppis Ülo Soosteri, Lembit Saartsi, Valdur Ohaka, Henn Roode ja teiste tulevaste kunstnikega Tartu riiklikus kunstiinstituudis.
Tartus, vangistuses, Moskvas
«Meid arreteeriti 1949. aasta lõpul ja 1950. aasta algul – mina olin viimane, kes kinni võeti,» meenutas Viires. Ülekuulajatele ütles ta, et ei ole midagi teinud, ja sai vastuseks: mis sest, et ei ole teinud, aga sa võid teha.
Vangilaagrist Vorkutas vabanes Viires 1956. aasta sügisel. Soosteril läks paremini: ta sai vabaks aasta varem. Kusjuures sügisel 1954 kohtus ta Karaganda lähedal laagris oma tulevase naise, moskvalannast juuditari Lidiaga.
Viires meenutas, et Soosterile tekkis Moskvas ühel eluetapil pärast poja Tenno-Pendi sündi kirjastustest nii palju tööd, et ta kutsus sõbra ja õpingukaaslase sügisel 1961 mõneks kuuks külla.
«Talle maksti kogu raha välja,» meenutas Viires. «See oli nii kõva summa, et ta vaatas, et saab mõnusasti vaba boheemielu elada ja ringi möllata – tal olid peened ja imekaunid modellid. Aga selleks oli tarvis, et Lidial oleks ilusasti kavaler kõrval. Ja mina olin siis see saatja, kes käis temaga seltskonnas, ooperis, kontsertidel ja ballette vaatamas.»
Lidia Sooster kirjutab sellest ajast oma mälestustes «Minu Sooster» (Avenarius, Tallinn 2000) järgmist: «Ülo tutvustas Heldurile Moskva kunstnikke ja õpetas talle raamatu maketeerimist. Mina aga käisin Helduriga konservatooriumis kontsertidel. Heldur oli peen muusikatundja.»
Kui Viires asus Moskvast kodumaale tagasi sõitma, võttis ta Soosteri ateljeest mälestuseks kaasa märkmiku sõbra joonistustega. Sellest ongi pärit peenikese kindla joone jätva rapidograafiga tehtud abstraktsioonid, mis on raamatus avaldatud suurendatult.