Korstendest tuleb nii suitsu kui ka lugusid

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Tartu kõige kõrgemal korstnal on pikkust 90 meetrit. Ta paikneb kesklinnas aastast 1967 ja tegutseb hoolimata sellest, et tema sisemus on masuudis leidunud ühendite tõttu tugevasti kahjustunud.

FOTO: Margus Ansu / Postimees

Kolmeaastane Oliver vaatab aknast õue. Üle majade paistab kõrvuti kaks korstent, üks vana ja teine uus. Valge suits tõuseb uuest nagu tohutu suur pilv taeva poole. Aga miks on teine ilma tossuta?


Kui Oliver sõidab mõnikord auto tagaistmel turvatoolis, märkab ta linnas teisigi väga kõrgeid korstnaid. Mõne suits lehvib nagu lipp, mõni seisab niisama... Aga miks on neid siis üldse tarvis, kui tossu ei tule välja?

Mõte kirjutada Tartu tähtsamatest ja vanematest suurtest korstendest sugenes väikese poisi huvist. Ja mis selgus raamatute lappamisest ja siia-sinna helistamisest? Et täiskasvanutel on suurem osa kõrgetest õõnsatest tellisrajatistest justkui kahe silma vahele jäänud.

Uurimata valdkond

On küll teada, kui palju on neid, mis paiskavad suuremates kogustes soojuse tootmisel õhku igasugust saasta. Kuid eelmiste korstnapõlvkondade esindajate üle – ürgsed ja madalad mantelkorstnad välja arvatud – ei pea keegi arvet.

«Tartu korstnaid ei ole uuritud, ilmselt mõeldakse, et need on liiga igapäevased asjad,» nentis Arc Projekti tegevdirektor Jüri Kulasalu. «Ajalooarhiivis ei ole jälgi, et keegi oleks korstende vastu huvi tundnud, aga seal ei ole ka kuigi palju materjali nende kohta.»

Tuletõrjeühingul, mis peab Raua tänaval muuseumi, ei ole samuti vanade suurte korstende kohta ülevaatlikke andmeid. Kas jääbki teadmata, mis on neist vanimad, kõrgemad ja ajalooliselt muidu põnevamad?

Arc Projekti põhisuunaks on restaureerimis- ja rekonstrueerimisprojektid, sama firma teeb ka ehitusajaloolisi uurimistöid ja koostab muinsuskaitse eritingimusi. Sestap tuleb Kulasalu uskuda, kui ta – põhjalikult süüvimata – pakub Tartus praegustest korstendest vanemate hulka kuuluvateks pärmivabriku ja õlletehase oma.

Pärmivabrik alustas tegevust sügisel 1883, korsten on praegu külm. Õlletehase punased seinad kerkisid veidi hiljem, hoone valmis aastal 1898 ja korsten suitseb mehiselt tänini.

Andres Sepp on oma raamatus «Õllelinn Tartu» avaldanud vististi aastal 1896 tehtud päevapildi, millel on õlletehas praegugi töötava korstnaga, kuid ilma kuivatitornita. Torn koos dekoratiivse õhustuskorstnaga on samas raamatus avaldatud reklaampostkaardil aastast 1905.

Üks väga vana pikemat sorti korsten asub Tartu põhjaservas. Ta on olnud üle-eelmisel ja eelmisel sajandil väga oluline rikkuse loomisel, kuid on viimaseil aastakümneil talunud ülekohtuselt koledat saatust. Praegu püsib ta küll ise püsti, kuid seinu tema ümber ei ole.

Jutt on Raadi mõisa viinavabriku korstnast. Eesti Rahva Muuseumi haldusjuhi Ülo Siimetsa andmetel toodeti selle tõmbuses aastal 1850 Eestis tööstuslikult esimest korda puhast piiritust.

Esimene aurujõul töötav destillaator, millesse andis aastal 1801 oma leiutajapanuse Tartu Ülikooli esimene rektor Georg Friedrich Parrot, valmis Raadi mõisas 1817. aastal mõisarentniku Andreas Lamberti projekti järgi.

«Raadi põhiline raha tuligi piiritusest,» ütles Siimets. «See viinavabrik töötas mõningatel andmetel veel ka 1970. aastatel.»

Pärast seda, kui seintest olid tassitud vanad käsitsi vormitud ja põletatud tellised, jäi kunagisest rahaallikast järele peaaegu ainult korsten. Maatasa tegemisele pani piiri selle ala liitmine ERMi valdustega. Muide, korstnast jookseb ülalt alla mõra, mis teeb seal lähedal viibimise ohtlikuks.

Sauna kütmise suits

Üks eriline korsten on Emajõe Büroohotellil, mis tegutseb jõe kaldal. Eelmisel sajandil tõusis sellest taeva poole suits, mis tekkis sauna kütmisest.

Büroohotelli haldusjuhi Indrek Kirsi sõnul oli korstna külge ühendatud katel nii suur, et seda jagus katlamaja kolmele korrusele. Praeguseks on katlamaja tühjaks tehtud, kuid büroohotelli ruumideks veel renoveerimata. «Korsten lisab ilu ja võlu,» lisas Kirs. «Meil ei ole kavas seda maha võtta.»

Emajõe saun valmis sajand tagasi. 1926. aastal suurendati sauna pinda ja ehitati juurde saunapidaja korter. Juurdeehitisi lisandus hiljemgi, näiteks 1939. aastal valmisid bassein ning massaaži- ja puhkeruumid.
Haldusjuht ei tea, millal viimati sellest korstnast suitsu tõusis, ta võib vaid arvata, et see oli enne 1990. aastate keskpaika.

Kuidas käis aga Emajõe sauna kütmine Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis, mäletab selgesti kunagine katlakütja, praegune Eesti soojatootmise tipptegija Tiit Veeber.

Korstnafilosoofi jutt

Kohtumisel Fortum Tartu nõukogu liikme Tiit Veeberiga Tartu servas Lohkvas soojust ja elektrit tootvas nelja võimsa korstnaga hoonetekompleksis tõstab ta kõigepealt lauale paksu suguvõsaraamatu.

Üks tema esiisasid oli 19. sajandi keskpaiku pottsepp ja tegeles mõistagi ka korstendega. Ise mitmeid suure korstnaga katlamaju kütnud, hiljem neid jäädavalt külmaks teinud ja kõigest sellest oma raamatus «Tulest tulnud» (2008) kirjutanud mees on väikest viisi korstnafilosoof.

«Korsten on võimalus muuta laotud müürid elamiskõlblikuks,» defineeris ta. «Meie eellased istusid lõkke ümber ja öö otsa pidi keegi tuld hoidma, et külmal ajal hommikuni elus püsida. Korsten annab mugava võimaluse piiritletud ruumi kütta ja küttekoldest suitsu välja viia.»

Katlamajas on korsten üks põhilisi asju, sest annab võimaluse tekitada suitsu väljaviimiseks tõmbuse. Enne selle püstitamist tuleb teha korralikud arvutused.

«Meie enda õue peal on näha ühte ebaõnnestunud kors­­tent,» ütles Veeber. «Korsten sai püsti, aga jäi peenikeseks ja lühikeseks. Surve korstnas tõusis väga suureks ja tekkis tohutu müra. Ümberkaudsed inimesed nõudsid, et sellist ei saa pidada.»

Nii seisabki Fortumi küljes neli korstent, millest üks on tarbetu.

Fortum Tartu suuraktsionär juriidilise isikuna on Tiit Veeberi aktsiaselts Giga, mille hingel on paljude suurte korstende all tegutsenud väikeste kivisöega köetavate räämas katlamajade ja üksiti korstende kustutamine. Tsentraalkütte võidukäigus ei olnud neid enam vaja. «Neid korstnaid olen ma oma käega kustutanud üle 60,» ütles Veeber.

Giga algaegadest ja varasematestki aastatest pärit kogemused ja mälestused teevad temast Tartu suurte korstende uurimisel väga väärtusliku allika. Nii näiteks mäletab ta Emajõe sauna korstna aluse katlamaja õhkkonda 50 aastat tagasi, kui ta oli alles poisike.

«See katlamaja oli nagu põrgu eeskoda,» ütles ta. «Seda köeti Vene ajal põlevkiviga, millega kütmisel tekib 45 protsenti tuhka – kui viskad kümnekilose kamaka ahju, siis tuleb sul pärast neli ja pool kilo tuhka välja võtta.»

Tehnoloogia oli lihtne. Rippraudtee tuli katlamajja sisse, põlevkivi kallati maha, mehed kühveldasid ahju. Samal ajal tuli raudteelt alla konteiner, ahjust võeti tuhk välja ja sõidutati raudteed mööda minema. Nii et Emajõe saunas oli sooja hoidmine suur tööstuslik tootmine.

Kõige pikem

Tartu kõige pikem korsten on kesklinnas – 90 meetrit kõrge – ja kõrgub endiselt keskkatlamaja küljes, kuigi on omadega läbi. «See korsten on hõredaks jäänud,» ütles Tiit Veeber. «Aga kui sinna roostevaba terastoru sisse panna, pidi see maksma 50 miljonit krooni.»

Miks on see hõredaks jäänud ja kas ohtlik ei ole?

«Mõni auk seal kuskil üleval ei ole ohtlik, betoonsärk on seljas, aga sisu on nõrk,» ütles Veeber. «Teda köeti hulk aastaid masuudiga. Vene masuudis on väävlit vähemalt 3,5 protsenti, väävel aga kulutab kivi ja rauda. Ja sellega ongi korsten ära kulutatud.»

Paljud vanad üle majade kõrguvad tellistest korstnad seisavad jõude. Miks ei võiks neid lammutada? «Lammutamine on väga keeruline töö,» ütles Veeber. «Esiteks on kõrgusega pistmist ja igasuguste lammutustöödega on oht, et keegi jääb alla.»

Lammutamise asemel võib neid vaatamiseks paremasse korda seada. Selline õnn on olnud Kuperjanovi tänavas Tartu Keraamika hoone küljes oleval korstnal.

Kunagisest koledasti tos-savast katlamajakorstnast on saanud huvitav arhitektuuriobjekt. Seda on hea vaadata praegu ja aastaid hiljem – kui praegune väike poiss Oliver on valinud endale korstnaloolase elukutse.

Tagasi üles