Turu tänava inimlihavabrik külvas õudu ja paanikat

Vorst. Pilt on illustratiivne ning antud toote toormena pole kasutatud inimliha! Foto: Lauri Kulpsoo

Peale kummituslugude on Tartus ringelnud või ringlemas omajagu linnalegende, millest kurikuulsamad on teise maailmasõja järel levima hakanud vorstivabrikulood. Tegemist olnud vabriku(te)ga, kus tooraineks kasutatud inimliha.

Teemat põhjalikult uurinud folklorist Eda Kalmre on viidanud, et vorstivabrikulegend sai tuule tiibadesse 1947. aasta algupoolel, mil turule jooksis üks naine ja rääkis, kuidas teda oli meelitatud Turu-Soola tänava varemetesse piima müüma. Seal näinud ta aga, et varemetesse on sisse seatud inimtapamaja. Ka teda ennast tahetud tappa, kuid ta pääses põgenema.

Õli valas tulle see, et pisut hiljem osteti turult sülti, mille sees olnud lapse sõrme meenutanud luu. Ekspertiis seda küll ei kinnitanud, kuid jutud hakkasid elama oma elu, lisandus järjest uusi ja õõvastavaid nüansse.

Sõjajärgne põlvkond võttis neid jutte väga tõsiselt, pealegi leidus küllalt tunnistajaid, kes olevat ise näinud varemete seintel rippuvaid naiste patse ja hunnikusse visatud lastepapusid. Vorstivabriku lood seostusid üldiselt Turu, Soola ja Aleksandri tänava piirkonna varemetega, kuid teateid inimlihatööstuste kohta tuli mujaltki, näiteks Peetri kiriku kandist.