Nii nagu igas teises väärika ajalooga majas, on omad kummitused ka nüüd juba endises Postimehe Tartu toimetuse kodus Gildi tänaval, kust anti ajalehte välja üle 70 aasta.
Postimehe maja uus omanik saab kaasavaraks Raimu Hansoni kummitava diplomaadikohvri
26. november 2016, 10:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ajakirjandustöö on teadagi spetsiifiline ning pole harvad juhud, kui mõni inimene peab majas viibima hilistel õhtutundidel või lausa öösel. Vähemalt üks töötaja sellest aga mõni aeg tagasi loobus ning isegi mõte üksinda Gildi tänava majja jäämisest tekitas temas hirmujudinaid.
«Öösiti hakkas treppidelt (toimetus asub kolmandal korrusel – toim) kostma samme,» meenutas veerand sajandit Postimehes töötanud naine. «Seal ei saanud ju kedagi olla, aga sammud muudkui läksid, üles ja alla. Kõige suurem müdin algas peale kella kahte, siis oleks nagu terve rügement treppidel olnud.»
Kõige jubedam aga oli see, et kummitustel oli õnnestunud tungida ka toimetusse, kus nad öö edenedes askeldama hakkasid, eriti sopilise ruumi nurkades.
Ühes seesuguses nurgas asus ka legendaarse kultuurireporteri Raimu Hansoni töölaud. Jutuks olevate sündmuste ajal tavatses Hanson tööl käia diplomaadikohvriga. Kuid nagu selgub, polnud see tavaline kohver!
«Ühel ööl teen tööd, kui korraga kuulen – Raimu töökoha juures teeb keegi diplomaati lahti ja paneb kinni. Mõtlesin omaette, mida see Raimu siin nii hilja teeb, aga siis sain korraga aru, et Raimu see küll olla ei saa, ta läks ju ammu koju …» manas naine toonase õuduste öö sündmusi vaimusilma ette.
Kirjeldatud sündmused leidsid aset juba aastate eest, kuid kummalisi helisid kostab Gildi majas ka tänapäeval. Üks noorem mees, kes viibis tööülesannete tõttu üsna sageli hilistel tundidel hoones, oli enda sõnul nendega juba nii ära harjunud, et pidas oletatavate kummitustega maha pikki monolooge. Kui oli aga vaja minna maja teise tiiba kohvimasina juurde, lülitas ta igaks juhuks kõik tuled põlema ning et veelgi kindlam oleks, võttis üles ka lauluviisi.