Tartu kuulsaim kummitus ihkab meeste hingi

Konks kirjandusmuuseumi kaminasaalis, mille otsa Frederike Julie Annette Marie von Grote end väidetavalt üles poos.

FOTO: Kristjan Teedema

Taaralinna tuntuimaks kummituseks võib ilmselt pidada kirjandusmuuseumis resideerivat Lillat Daami, ning juttude põhjal võib väita, et muuseum on üldse üks enim kummitav – või kummitanud – hoone linnas.

Muuseumis Lilla Daami ekskursioone tegev Ave Goršič rääkis, et Lilla Daami legendil on kindel ajalooline tagapõhi. Nimelt oli praeguse kirjandusmuuseumi kõige vanem osa Kaagvere mõisniku von Grote linnaresident. Mõisniku viiest tütrest keskmine, Frederike Julie Annette Marie, suri 1913. aastal.

Et perekond hoidis surma asjaolusid salajas, levisid kuulujutud. Nende järgi olnud Frederikel armulugu Mellini kliiniku arstiga. Kui aga too naise maha jättis, teinud Frederike kaminasaalis endale otsa peale. Väidetav poomiskonks on seal praegugi alles.

Kuigi teistel andmetel suri ta hoopis Riias pimesoolepõletiku tõttu, on Lilla Daamiga hakatud seostama just Frederiket. Von Groted lahkusid Eestist 1919. aastal, Frederike vaim aga jäi siia ning asjade edasist käiku arvestades on oletatud, et Mellini kliiniku arsti nurjatuste tõttu ihkab ta meeste hingi. Pole välistatud, et needki hinged on jäänud muuseumisse edasi tegutsema.

Esmalt suri hoones Fraternitas Estica korporatsiooni kuulunud pastor Laur (FE üüris majas ruume). Kui kuus kaasvõitlejat koolnu juures surnuvalvet pidasid, olla korraga küünlad kustunud. Kui viimaks valgus taas üles saadi, oli üks valvajatest kadunud. Mees leiti üles kapi tagant, kuhu ta ise poleks aga kuidagi saanud.

Nii arvati, et keegi teispoolsusest tulnud pastor Lauri hingele järele, haaranud aga esimese hooga vale mehe ning kui asjast aru sai, viskas tolle kapi taha. Teise korraga läks ilmselt õnneks ja nii tuli hiljem mitmeid teateid majas kummitavast noorest mehest.

Seejärel seadsid end hoonesse riburada sisse Eesti Rahva Muuseumi asutused. 1929. aastal lasi ERMi asjaajaja Eisenschmidt end praeguses kirjandusmuuseumi direktori kabinetis maha. Kohas, kus ta end tappis, jäänud põrandaparketti südamekujuline punane laik, mida pole väidetavalt võimalik välja pesta ega lihvida. Praegu on laik kaetud vaibaga.

Lilla Daami verejanu arvele pannakse ka 1960. aastatel muuseumi juurdeehitise valmimise ajal aset leidnud surmajuhtumid. Sealt edasi tundub daami iha meeste hingede vastu olevat lahtunud, ent päriselt ta hoonet hüljanud ei ole ning kuuldavasti annab endast aeg-ajalt ühel või teisel moel endiselt märku.

Muuseas, Lilla Daami kleit ei olnud algul sugugi üleni lilla. Kirjandusmuuseumi kunagine raamatupidaja Ernst Lintsi olla teda kord näinud. Pidades naisterahvast teenija õeks, tahtnud Lintsi teda pisut kallistada, kuid käte vahele jäänud paljas õhk. Lintsi kirjelduse järgi olnud lummutisel seljas ristikheinamustriga hele kleit, lillad olnud üksnes selle varrukad.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles