/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
/nginx/o/2011/02/21/521026t1hba88.jpg)
Kui Tartu Miina Härma gümnaasiumi eesti keele õpetaja Ivika Hein oma õpilastelt küsis, kas nad on nõus kaasa tegema vereteemalisel teatrifestivalil, siis arvasid noored, et õpetaja teeb ilmselt nalja.
Doonorinäidendi võit tuli Tartusse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Et niisugune ettepanek aga nali ei olnud, kinnitab sellele järgnenud paari kuu pikkune äge tööperiood, mille needsamad õpilased kordagi tülli minemata edukalt läbisid, pannes mängu üksteisetundmise, head suhted ning kõik, mida nad näitlemisest teadsid.
Loo, mille õpetaja Ivika Hein õpilastele esialgse töövariandina ette kirjutas, muutsid nad tundmatuseni, nihutades sündmustikku 200 aasta võrra praegusest ajast edasi ja pealkirjastades selle «Mida tulnukas ei mõista».
Tulemuseks sai, et Miina Härma kooli 7.b klassi näitetrupp pärjati nädalavahetusel festivalil «Doonor on elupäästja» peapreemiaga.
Festivalil astus üles kaheksa põhikooliealistest lastest koosnevat teatritruppi kõikjalt Eestist, ühel traagilisem lugu verest ja vereandmisest kui teisel. Esimese omataolise festivali korraldas Põhja-Eesti regionaalhaigla verekeskus koos Eesti Harrastusteatrite Liiduga.
Verekeskuse juhataja Riin Kullaste ja harrastusteatrite liidu juht Kristiina Oomer kiitsid miinahärmakate fantaasialendu ja teemalahendust, mis on mõistetav just nendevanustele noortele ning oli seetõttu ka esikohta väärt.
«Kui tulnukast vahetusõpilane oma kaaslaselt laval mitu korda küsib, miks ta annab verd, kui ta selle eest midagi vastu ei saa, ning kui kaaslane talle siis vastab: «Aga sellepärast, et ma olen inimene!», on see äärmiselt mõjus,» kirjeldas Kristiina Oomer tartlaste loo lõpustseeni.
Riin Kullaste lisas, et festivali idee tuli neil soovist mõelda kaugemale kui ainult tänasele päevale, samuti soovist panna noori aru saama doonorlusest ning seda hoopis teisiti kui aegunud värbamisvõtteid kasutades.
«Me oleme varem korraldanud esseekonkursse, aga esseed kirjutab laps peamiselt omaette ja sinna see jääbki,» selgitas Riin Kullaste. «Teatritegemine püsib noortel kaua meeles, ka nende sõbrad ja vanemad kuulevad sellest ning festivalil näeb neid lugusid terve saalitäis lapsi. Peagi riputame lugude videod üles veebi – nii saab sellest teemast osa veel rohkem inimesi.»
Miina Härma kooli 7.b klassi õpilane Elis Lehtsaar, kes etenduses õhuautoõnnetuses viga saanud kaaslasele verd loovutab, usub, et kui vaja peaks olema, teeb ta seda päriselus samuti.