Toome kaunid nõlvad vaimustavad ka kummitusi

Toomkiriku varemete vahel võib luusida koera kuju võtnud Rootsi printsess. Samuti ilmub seal jaaniööl lahke Toome kuningas, kes heldelt kulda jagab. Foto: Sille Annuk

• Tartu õuduslood

Toomemäel varandust valvav Rootsi printsess, vanas anatoomikumis inimrasva sulatavad arstid, Krooksu pubis surma kuulutav rohepüks – Taaralinn peidab rohkelt süngeid saladusi.

Kauneim linn on Eestis Tartu ning kes on siin kord käinud, sel ei lähe kindlasti meelest ka kaunid tunnid Toomemäel, ütleb kuulus laulusalm. Kuid laul jätab targu mainimata tõsiasja, et eri aegadest pärit juttude ja teadete järgi võib Toomemäge ja selle lähiümbrust pidada Tartu üheks kõige enam kummitavaks paigaks.

Tartu kummituslugusid ja linnalegende uurivad ning Ronk Ronga kummitustuure korraldavad folkloristid Reeli Reinaus ja Liis Reha tõdevad, et võrreldes Tallinna ja eriti selle vanalinnaga on heade mõtete linnas kummituste tegevusest märksa vähem ülestähendusi.

Sellel on aga selged põhjused. Ühelt poolt on Tartu ajaloo jooksul mitu korda maha põlenud ja saanud suuri kahjustusi viimases ilmasõjas, sestap on paljud vanad kultuuriväärtused hävinud. Teisalt elab siin palju inimesi, kelle juured on kusagil mujal, ning nii pole tekkinud juttude järjepidevust.

Temaatika võib tunduda sünge, kuid päris surmtõsiselt seda ka võtta ei saa, ütles Liis Reha.

Seepärast polegi Tartu kummituslood seotud niivõrd kesklinna vanade majadega, vaid hoopis Toomemäe ja sealsete hoonetega.

Juttude vanem kihistus puudutab ennekõike toomkiriku varemeid, uuemal ajal on teispoolsusest pärit tegelased kolinud vanasse anatoomikumi mõnisada meetrit eemal ja kunagise sünnitusmaja ehk naistekliiniku hoonesse.

Toomemäel tegutsenud kummituste kohta on eesti rahvaluule arhiivis üle 30 teksti, kuid tänapäeval ei pruugi need arhailisuse tõttu just eriti paljusid kõnetada.

Õnnetu Rootsi printsess

Peamiselt toimetab neis juttudes Rootsi printsess – küll on ta toomkiriku seintesse müüritud, küll on ta kusagil maa-aluses käigus vangis ja koob seal sukka või valvab varandust.

Seda viimast silmas pidades tuleb aga manitseda ettevaatusele kõiki Toomemäel liikuvaid naisi. Nimelt võtvat printsess vahel koera kuju ja hiilivat mõne pahaaimamatu suguõe juurde, et temaga teatud kavala manöövri abil rollid ära vahetada. Seevastu meestel pole midagi karta: neile liputavat koerake saba ja juhatavat nad kuulekalt varanduse juurde.

Varandust jagab heldel käel ka Toome kuningas, kuid seda üksnes jaaniööl. Sel tegelasel olevat meeldiv komme panna inimeste mütsi sisse mulda, mis pärast vastuvõtmist muutuvat aga kullaks.

Kui õnnetu elusaatusega Rootsi printsess võib tunduda pigem muinasjuttude maailma kuuluvat, siis vanast anatoomikumist ja endisest naistekliinikust on teada mitu kraadi kangemaid lugusid.

Vana anatoomikumi kohta teatakse kõnelda, et seal hiilivad ringi kahvatuvalged kujud, kes olevat hoonest aegade jooksul läbi käinud surnukehade hinged. Samuti räägitakse lahkamislaual ellu ärganud surnutest.

Ent on veel üks õige omamoodi pajatus. Selle järgi tulnud kord üks 19. sajandil elanud talumees koos priske õega linna turule. Korraga läinud õde kaotsi, mees hakanud teda otsima ja leidnud õe lõpuks anatoomikumist, kus arstid sulatasid temast rasva: õde oli pandud ahjule istuma ja rasva muudkui tilkus … Inimrasvast tehtud küünla abil olevat võimalik näha luupainajaid.

Hingepalve aitas

Endise naistekliinikuga seotud kummituslugudest kirjutas Tartu Postimees vahetult enne kliiniku kolimist kaheksa aastat tagasi. Mõistatuslikud koputused, ebaloomulikku trajektoori pidi lennanud käärid, kedagi oli öövalves jalgadest sikutatud ning aknal oli nähtud päris inimese kõrval viipamas veel kedagi – meest, keda seal tegelikult ei olnud.

Et kummitustest veidigi rahu saada, tehti ruumidesse risti- ja ruunimärke, puistati nurkadesse mooniseemneid ning kutsuti vaimulik hingepalvet lugema. Neist tegevustest olnud ka abi, kuid 2008. aastal, just enne ärakolimist, tajunud töötajad, et kummitused olid taas rahutumaks muutunud.

Siis tehti hoones aga suuri ümberehitustöid ning neli aastat tagasi sai endisest kliinikust ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskonna õppehoone. Kõik need neli aastat «uues» majas töötanud inimene kinnitas, et tema pole selle aja jooksul küll ühtegi kummitust kohanud ja ta ei tea ka kedagi, kellel oleks mõni seesugune kogemus.

Kuigi kummituslood kipuvad pigem saatma vanu hooneid ning seostuvad aastakümnete või -sadade eest õnnetult või salapärastel asjaoludel hukka saanud isikutega, ei tähenda see Reeli Reinausi ja Liis Reha sõnul sugugi seda, et tänapäeval neid lugusid juurde ei tekiks. Samal ajal võivad neis lugudes edukalt seguneda eri aegadest pärit motiivid, see aga on tunnistuseks suulise folkloori kestvast elujõust.

Näiteks võib tuua surmaennetega seonduva. Nii on Lahemaal asuva Kolga mõisa kohta räägitud, et seal varitsevat mehi punaste juustega nõid. Mees, keda nõid hammustab, surevat aasta jooksul ära.

Tartus tegutseb surmakutsar aga Krooksu pubis, mida küll ei külasta punapäine nõid, vaid roheliste pükstega noormees. Too ilmuvat baarileti äärde suunduvate inimeste juurde ja koputavat neile õlale. Ka rohepüksi õnnetu ohver võib kindel olla, et aasta jooksul tuleb elavate maailmaga hüvasti jätta.

Igaüks otsustab ise

Reeli Reinaus ja Liis Reha rõhutavad, et oma kummitus­tuuridega ei soovi nad tingimata tõestada ega ka ümber lükata kummituste olemasolu, iga inimene otsustab ise, kas usub neid või ei. Nad pole kummitustekütid, vaid asjakohaste lugude kogujad ja vahendajad, ning kui keegi soovib nendega oma kogemusi jagada, kuulavad nad suurima huviga.

Reeli Reinaus (vasakul) ja Liis Reha vana anatoomikumi juures. Mõistagi seal kummitab. Foto: Margus Ansu

«Ühest küljest võib temaatika tunduda sünge, kuid päris surmtõsiselt seda ka võtta ei saa,» ütles Reha. «Kui me neid lugusid räägime, siis peab ikka mingi vimka peale keerama ja läbi huumoriprisma vaatama, muidu ei saaks tuuril osalejad ilmselt rahulikku und.»

Peale Tartu toimuvad Ronk Ronga kummitus­tuurid Tallinnas ning võimalik, et tulevikus korraldatakse mõni tuur ka Kolga mõisas. Ei piirduta kitsalt kummituste temaatikaga, huvilisi viiakse ka vorstivabriku radadele.

Ettevõtmisele nime valides sai määravaks asjaolu, et ronk on mütoloogiast tuntud kui lind, kes tuli teispoolsusest siia maailma valgust tooma. Samuti vahendavat ronk surmavalla ja siinpoolsuse suhteid.

Mis puudutab folkloristide isiklikke kummituskogemusi, siis Tartu puhul tunnistasid mõlemad, et enda teada pole nad ühegi vaimolendi tegemistele peale sattunud. Küll poetas Liis Reha, et üht-teist on kogetud Kolga mõisas.