Sotsiaalministeeriumi andmetel on meil 4274 arsti – suhteliselt rohkem kui Soomes või USAs, aga vähem kui Norras, Taanis, Rootsis või Saksamaal. Tegelikult on meil arste aga vähem, sest osa arste ja residente töötab mitmes kohas ja ka osalise tööajaga. Eelmisel aastal olevat vormistanud dokumendid Eestist lahkumiseks 388 arsti.
Tehnoloogiline varustatus on Eesti meditsiinis läbi teinud kiire ja suure arengu. Meil on Tartu Ülikooli Kliinikum ja Põhja-Eesti regionaalhaigla. Mõlema haigla aparatuur ja sisustus on maailma tipptasemel.
Meie väikeses riigis on 20 kompuutertomograafi, 11 magnetresonantstomograafi, 10 digitaalse substraktsiooniga angiograafi jm. See tagab meile tänapäevase diagnostika ja ka tipptasemel ravi. Meil on juba rutiiniks kujunenud lupjunud veresoonte asendamine kunstsoontega ja neerusiirdamised. Tehtud on esimesed maksasiirdamised ja hiljuti lõppes edukalt esimene kopsusiirdaminegi.
Kahjuks kõikjale arste enam ei jätku. Näiteks Rakveres oldi sunnitud lasteosakond kinni panema, sest ei olnud ühtegi lastearsti. Mitmes kohas ei ole enam perearste. Riigikogu sotsiaalkomisjonis kuulsin hiljuti, et Ruhnu saarel pidi vajaduse korral tilkinfusiooni üles panema vallavanem. No tule taevas appi!
Järjekord perearstile on isegi Tartus kuni seitse päeva või kauemgi. Eriarsti juurde on ooteaeg üle kahe kuu, isegi 4-5 kuud ja haiglaravile üle aasta. Põhjus: tervishoid on alarahastatud ja arste ei jätku.
Viimati sai Tartu Ülikoolist diplomi 160 arsti, residentuuri võeti üksnes 120. Ülejäänud 40 noort arsti oleksid justkui üleliigsed ja neil ei jäägi muud üle kui otsida tööd võõrsil. Aga neid võetakse avasüli vastu Soomes, Norras ja mujalgi.
Mis ootab ees neid, kes Eestisse jäävad? Aastaid tagasi soovisid paljud noored arstid minna tööle Saaremaale või Võrru, Pärnust ja Viljandist rääkimata. Nüüd on väga vähe neid, kes tahaksid maakonnahaiglasse minna, sest pole kindel, mis neist haiglatest tulevikus saab. Kas kirurgia jääb alles? Kas haigla jääb või saab sellest hoopis hooldus-põetusasutus?
Kohalikud noored põgenevad tööpuuduse tõttu Tallinna või Tartusse. Kuid isegi Tallinn ja Tartu ei rahulda enam noori. Tean paljusid, kes on lausa sõpruskondade kaupa läinud laia maailma, et inimväärsemat elu elada. Kuigi kõik ei ole kuld, mis hiilgab, ja kodune aganaleib on teinekord parem kui võõrsil peenleib.
Kurb, et nii palju kolleege lahkub Eestist. Pooled arstiteaduskonna lõpetanutest või veel studeerivatest üliõpilastest on juba öelnud, et lähevad välismaale õppima lootuses sinna hiljem ka tööle jääda. Osa neist soetab seal pere ja jääbki võõrsile elama.
Minule on iseenesestmõistetav ja isamaaline, kui Eestis kõrghariduse saanu, olgu ta arst, insener või kes tahes, eelistaks töötada kodumaal. Eesti riik on kulutanud noore arsti peale miljon Eesti krooni – kõrgharidus meie kõigi kulul ja siis välismaale suurt raha saama ilma midagi vastu andmata ei ole rahva suhtes õiglane.
Järelikult: kas maksad kooliraha kinni või töötad teatud aja kodumaal. Ei tasu rääkida Euroopa tööjõu vabast liikumisest. Maksa võlg ja siis liigu!
Meil on juba üle 100 000 sotsiaalpõgeniku ja umbes 70 000 plaanib veel lahkuda. Meil on ligi 100 000 töötut. See jutt, et tööturg reguleerib end ise, ei vasta tõele. Ei reguleeri, vaid solgib Eesti ära. Me ju tahtsime rahvusriiki! Kui eestlased põgenevad kodumaalt, kes siis asemele tulevad? On nad meil nii väga oodatud?
Tervishoiu rahastamine vajab kardinaalset reformi, et arstid ei põgeneks Eestist ja haiged saaksid kvaliteetset ning õigeaegset abi.
Valitsusel ei maksa rääkida, et raha ei jätku. Raha ei jätku tervishoiule, haridusele ega kultuurile, küll aga jätkub näiteks võõras ja vales sõjas taplemiseks või eksperimendiks Eesti rahvussamba, võidusambaga. Jah, välismaal teenib kõvasti pappi, aga sõbrad, sugulased, armsad inimesed ja kodupaigad on rohkem väärt kui patakas eurosid või dollareid.
Nikolai Põdramägi,
Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurg-õppejõud, riigikogu liige (Keskerakond)