Neiu sattus koerakarja lõugade vahele

Suurel koerasõbral, Tartu Ülikoolis tudeerival noorel naisel lähevad silmad põrguks muutunud jalutuskäiku meenutades mitu korda märjaks. Tema vasakul käel on mitme sentimeetrine õmblusjälgedega arm. Kui varrukad üles tõmmata, ilmuvad lagedale kümned pruuniks tõmbunud kihvajäljed. Jalad on veel hullemad.

«Mingi hetk mõtlesin – ongi kõik, siia ma jäängi,» tunnistas Mari (nimi on tudengineiu palvel muudetud), kes pea kolm kuud tagasi võttis koduta loomade varjupaigast koera ja läks temaga pärastlõunal Raadi lennuväljale jalutama.

Hiinalinna külje all konutas vana haagissuvila ja selle kõrval laudadest lobudik. Kõik oli vaikne, ühtegi häält ei olnud. Äkki paiskus päevinäinud haagissuvila uks lahti ja välja sööstis neli põlvekõrgust hundikoera moodi krantsi.

Järgmisel hetkel klaarisid teravate kihvadega krantsid oma territooriumile tulnud võõraga juba arveid. Mari hakkas loomi jalutusrihmaga lahutama ja koerad pöörasid tema vastu.

Viis päeva haiglas

Mõne minuti pärast tuli haagissuvilast talle appi vanem naine, reha käes. Aga krantsid ei kuuletunud naisele ega rehale. «Koerad ei kartnud enam midagi, nad olid täiesti hullunud,» rääkis Mari. «Kui seda naist poleks olnud, siis ma vist polekski pääsenud.»

Lõpuks sai ta haagissuvilasse pakku. Selle uks oli alt katki, lõrisevad koerad püüdsid sealt sisse murda. Väga räpases konkus oli ka kass ja üheksa kutsikat.

Appi tulnud naisel õnnestus koerad nöörijuppidega kinni siduda. «Naine rääkis, et tema käib vaid koeri söötmas ja et loomade peremees ei hoolitse nende eest,» märkis Mari.

Telefoni polnud neil kummalgi. Verine Mari astus konkust välja, võttis reha ja pistis jooksu. Poolelt teelt sõidutas üks mees ta autoga loomade varjupaika, kus temaga jalutamas käinud koer juba ees ootas.

Kiirabi viis Mari haiglasse, kus ta oli viis päeva. Linad olid paar päeva verised, sest haavad muudkui immitsesid. Tudengineiu on südamest tänulik Maarjamõisa haigla sõbralikele ja hoolivatele arstidele ja õdedele ning varjupaiga rahvale, kes tema käekäigu vastu siirast huvi tundsid ja väga tänuväärset tööd teevad.

Politsei karistas krantside omanikku trahviga, koerte omaniku nime ja trahvi suurust politsei ei avalda. Kui loom tekitas inimesele varalise kahju või tervisekahjustuse, võib looma omanikku trahvida kuni 800 euro ehk kuni 12 517 krooniga.

Koerte lõhutud rõivaste hüvitamine pole politsei rida. «Selle väärteo menetleja teada pidi koerte peremees kannatanuga kokku leppima,» ütles Lõuna prefektuuri pressiesindaja Agu Lall. «Kui lepe ei kehti, tuleb kohtusse minna.»

Hirmuga tuleb võidelda

Tartu koduta loomade varjupaiga asjaajaja Kirke Roosaare sõnul käis koerte omanik, vene keelt kõnelenud mees korra varjupaigas ja lubas tudengineiuga ühendust võtta. See on lubaduseks jäänudki.

Pärast õnnetust viis mees oma haagissuvila Raadilt minema, varjupaiga töötajad püüdsid tema kolm krantsi kinni. Neljas, kõige suurem koer, pääses jooksu.

Mari ei süüdista juhtunus koeri. Tema silmis on süüdi nende peremees, kes pidas hooletusse jäetud suuri loomi avalikul maal, kus polnud aeda ega hoiatavat silti.

Kui sul on hirm, siis võitle sellega, on Mari põhimõte. Ta astus MTÜ Auh liikmeks – see tegeleb abi vajavate loomade heaolu tagamise ja parandamisega – ning käib jälle varjupaigas, et taastada usaldus koerte vastu.

Väikseid ja puuris koeri ta enam ei karda, aga suured ketikoerad tekitavad suurt hirmu. «Mul on selle hirmu pärast nii paha tunne, sest koerad pole ju süüdi,» ohkas Mari. «Kõige paremini saan läbi halvasti koheldud koertega. Nemad kardavad mind ja mina neid. Mul on neist väga kahju.»

Selliseid loomi vaadates ei mõista ta, kuidas inimene saab oma looma julmalt kohelda või temast ühel päeval lihtsalt loobuda.

Loomade kaudu elu pahupoolt tundma õppinud Mari arvates peaksid meie loomapidamisseadused olema palju rangemad. «Näiteks ohtliku koeraga ei saa midagi enne ette võtta, kui ta kedagi ründab,» selgitas ta. «Ja inimene, kellelt on loomapidamisõigus ära võetud, ei tohiks seda enam kunagi tagasi saada.»

Seaduste tegemine sõltub vähestest. Aga meist sõltub ka palju: näiteks see, et varjupaigas praegu elavad 34 koera, 54 kassi ja kääbusküülik leiaksid endale kodu. Seda ja loomadest hoolimist soovib Mari üle kõige.

Hoolimatuid inimesi jätkub

Ega ometi jälle Jevgenia koerad, küsis Tartumaa veterinaarkeskuse juhataja Anneli Kask koerakarja rünnakust kuuldes ehmunult.

Ehmatus on mõistetav: 2000. aasta alguses puresid Hiinalinnas elanud pensionäri Jevgenia Romanova koerad surnuks kaheksa-aastase poisi. Aastatel 2005–2008 viidi tema elamisest ära üle 30 koera.

Tartu koduta loomade varjupaiga asjaajaja Kirke Roosaare sõnul pole Jevgenia Romanova elupaika tehtud retkedel enam koerte haukumist kuulda olnud.

Veterinaarkeskusse ei ole Tartus ja Tartumaal ohtlikest koerakarjadest teada antud, aga kaebusi tuleb sinna loomade kohta pidevalt. Tooni annavad loomade heaolu pärast muretsevad loomakaitsjad, kes teatavad suvemajadesse üksi jäetud või halvasti koheldud koertest ja nende liiga lühikestest kettidest.

«Asi on käest ära, inimene on tagaplaanile jäänud,» märkis Anneli Kask. «Loomapidajad teavad vaid oma õigusi, nad arvavad, et on oma koeraga teistest inimestest üle.»

Aga inimesed on hädas: paljusid häirivad naabrite päevade kaupa haukuvad koerad ja üks annelinlane kaebab, et kardab oma majas elavat rotveilerit.

«See suur koer püüab end rihma otsast lahti kiskuda, võõrast nähes lendab tal suust vahtu ja tundub, et koer tuleb kohe kallale,» rääkis Anneli Kask. «Aga omanik ütleb vaid, et mis ta teile ikka teeb.» Ja teha polegi midagi, sest koer ei ole kedagi rünnanud.

Anneli Kase sõnul on vaja uuendada Tartu koerte ja kasside pidamise eeskirja, sest näiteks omaniku tuvastamiseks vajalikku looma kiibistamise nõuet seal pole.

«Kahjuks ei nõua meil ükski seadus ka koerte koolitamist,» lisas ta. «Rääkimata sellest, et kuskil pole öeldud, mitu koera tohib inimesel olla.»

Ohtlikest koerakarjadest soovitab Anneli Kask inimestel kindlasti teada anda politseisse. (TPM)

Kommentaarid

Neiu sattus koerakarja lõugade vahele

Märksõnad