Kõduküla peidab end mõhnade vahel

Heli Varik, kes on hobuseid kasvatanud juba pea kolmkümmend aastat, tõi paarkümmend oma kasvandikku Kõdukülla Tamme talli üle-eelmisel aastal. Temast paremal uhkeldab sugutäkk Automatic Pilot ning vasakul piidleb hobust Kõduküla maskott Tammetõru. Foto: Margus Ansu

Need, kes on sõitnud Tartu poolt Valga maanteed mööda Rõngu, teavad kindlasti vahetult enne seda alevikku künka otsas kõrguvat telemasti. Rahvas nimetab seda küll Rõngu telemastiks, tegelikult asub mast Kõdukülas.

See veidi enam kui saja inimesega küla on peidus väikeste küngaste vahel, mida kohalikud mõhnadeks nimetavad. «Vooremaal on pikad voored, siin kandis sellised väikesed mõhnad,» selgitab Kõduküla seltsi üks eestvedaja Aly Valvas ringkäigubussis, mis vaikselt üle küngaste loksub.

Et Kõduküla on hajaküla ning peale teretamise ei saa üleaedsed ka teineteise maisel varal silma peal hoida, lõid kohalikud naabrivalvesüsteemi. Enamikul Kõduküla majade või aiaväravate seintel ilutseb silt «Jälgin sind».

Külaseltsi liige Aly Valvas tunnistab, et nii mõnigi kord on naabrid teavitanud üksteist kahtlastest võõrastest autodest. «Süsteem töötab ja usun, et juba neist siltidest on kurjamite eemalhoidmisel kasu,» sõnab Valvas.

Mis puutub artikli alguses mainitud telemasti, siis omal ajal oli kohalikele suur õnn ja elamus selle otsast ümbrust vaadata ja seda fotoaparaadiga jäädvustada. Punaarmee valvas seda strateegiliselt äärmiselt olulist objekti üsna kiivalt, tsiviilisikutel sinna asja polnud.

Rõngu raamatukogu direktor, 74-aastane Laine Meos meenutab hea sõnaga omaaegset telemasti valvurit Tõnu Kikast, kes kohalikke aeg-ajalt suure mangumise peale torni lasi. «Ta vähemalt oskas parandada, kui seal midagi kellegi hooletuse tõttu katki läks,» meenutab Meos.

Rattaässa kodukant

Telemastist üle tee asub Kõduküla rahva viimase aja suuremaid saavutusi. Selle aasta septembris paigutati sinna tee otsa kunagise Eesti tippratturi Endel Ruubeli auks mälestuspink.

Ruubeli auks peeti ka jalgrattamatk, kus osalesid nii kohalikud kui ka rattaliidu liikmed. Matkast võttis osa üle sajakolmekümne ratturi.

Pea kogu oma elu Kõdukülas elanud Ruubeli nimi on ilmselt paljudele eestlastele tundmatu, kuid sõjaeelse Eesti vabariigi ajal oli kõvemat ratturit siitmaalt keeruline leida. «Ruubel oli mees, kes rassis päevad läbi talutööd teha ning kui tuli lõunapaus, jättis ta einestamise vahele, hüppas ratta selga ja tegi trenni,» meenutab kohaliku rattavägilase igapäevarutiini Rõngu raamatukogu direktor.

Peale Ruubeli oli Kõdukülaga seotud ka luuletaja ja kirjandusteadlane Ivar Ivask, kelle suveikodu asub seal ning kelle põrm on sängitatud Rõngu kalmistule. Ka veetis oma noorpõlve Kõdukülas kunstnik Elmar Kits.

Muu hulgas läbis Kõduküla oma 1964. aasta visiidil ka Soome president Urho Kaleva Kekkonen. Laine Meos rääkis, et toona oli Tartu maantee ääres enne Rõngut üsna täbaras seisus Tilga õigeusukirik. «Võimuesindajad käskisid metsast kuuski raiuda ja need kiriku ette lume sisse püsti torgata, et kole hoone kallile külalisele silma ei hakkaks,» meenutab Meos Soome riigipea visiiti.

Veel räägib Rõngu raamatukogu direktor, et 1965. aastal lasi punaarmee laguneva kiriku õhku.

Uhked hobused ja tordid

Praegu pakuvad Kõdukülas silmailu Rannaküla talli nelikümmend hobust, kes kolisid Võrtsjärve äärest Kõdukülla Tamme talli kaks aastat tagasi. Talli perenaine Heli Varik on sporthobuseid kasvatanud 1988. aastast. Kõdukülas asuvas Tamme tallis asub ka maneež, kus kord nädalas treeninguid tehakse.

Kõduküla uhkuseks võib pidada ka külavanema Helina Greenbergi küpsetamise oskuseid. Tema torte on ekslikult isegi Rõngu Pagari kauplusest nõudmas käidud, kuid Greenberg teeb küpsetisi ikkagi kohalikust kondiitri- ja pagaritööstusest sõltumata. Greenberg on füüsilisest isikust ettevõtja ning teenib tordiküpsetajana leiba juba kolmandat aastat.