/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
/nginx/o/2016/11/10/6058877t1h36cd.jpg)
Mehikoorma, Nina ja Rannapungerja tuletorn ehitati Peipsi järve kallastele kahe ilmasõja vahel, mil Eestis rajati 27 ühesuguse konstruktsiooniga raudbetoonist tuletorni. Tornid erinesid üksteisest kõrguse poolest ning töötasid atsetüleengaasiga.
Kivist ja betoonist tulemärkide ajastu ei ole kaugeltki lõppenud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii Mehikoormas, Ninal kui ka Rannapungerjal olid varemgi kasutusel tulepaagid, palkidest kokku pandud madalad püramiidjad ehitised.
/nginx/o/2016/11/10/6058637t1ha675.jpg)
Praegu töötavad Mehikoorma, Nina ja Rannapungerja tuleruumides üksteise otsa asetatud leedlampidega kettad. Tule süttimise tagab valgusandur. Tule töökorras olemist valvatakse side- ja arvutisüsteemidega.
/nginx/o/2016/11/10/6058609t1h8ed5.jpg)
Siiski ronib veeteede ameti töötaja aastas vähemalt paar korda igasse torni, puhastab laternaruumi klaasid ning heidab silma peale muudele pisiasjadele.
Võiks arvata, et tuletornide ajastu on lõppemas, kuna üsna tõenäoliselt ei hakata uusi, klassikalisi tuletorne enam juurde ehitama. Seniseid tuletorne pole siiski põhjust maha kanda, sest alati võib ette tulla olukordi, kus laeval on ainult minimaalsed navigatsioonivahendid.
Või siis olukordi, kus tavapäraselt kasutatavad seadmed ei tööta. Seepärast saavad tuletornid olla veeliikluse abivahendid edasi, sest laevadel võivad olla kui tahes moodsad seadmed, meremärke jälgitakse ikka.
Paradoksaalsel kombel on neid vaja siis, kui merel on kõige raskemad olud.
Vanade tuletornide lugu mõistab tänapäeval see, kel on aega ja huvi süveneda ning viitsimist mõtetega ajas rännata. Sajandeid sõltus tuletorni töö inimesest ja inimese saatus tuletornist. Tuletornide ehituslugu on alati olnud võitlus ellujäämise eest vee peal valitsevate loodusjõudude kiuste.
Kaugetel aegadel prooviti veekogudel seilates kallast mitte silmist lasta. Orientiiriks olid kaljud, puudesalud ja suuremad kivid.
Öisel ajal süüdati kõrgematel kohtadel lõkked, et merele jäänud leiaksid kodutee. Lõkete alla sätiti kivist või pinnasest kuhilaid – nii paistis tuli kaugemale.
Kõpu ja Sõrve
Esimese teadaoleva tuletorni rajamise Eestis tingis väga tähtsa laevatee ääres asuva Hiiumaa Kõpu poolsaare ja rannikumeres oleva Hiiu madala tähistamise vajadus.
Kompassi tuleku järel purjetasid kaubalaevad üle Läänemere otse Tallinna suunas, Hiiumaa Kõpu poolsaare metsaga kaetud kõrgendik oli esimene tähis, mida läänest saabunud meremehed pidid silmapiiril märkama. Kõpu poolsaare ümbruse veed olid tuntud oma salakavaluse poolest.
Kõpu tuletorni ehitusaastaks loetakse 1649. aastat, kuigi tema ehituslugu algas juba poolteist sajandit varem.
Esimesed nõudmised paagi püstitamiseks Kõpu poolsaarele on Hansa Liidu ürikutest teada 1490. aastatest. Siis räägiti aga mitte tulepaagist, pigem suurte mõõtmetega päevamärgist ehk sambast, mida pidi merelt olema võimalik kaugelt eristada.
Materjalide varumisega alustati 1504. aastal, siis segas ehitustöid katk. Jätkati kümne aasta pärast. Torni remonditi ja kõrgendati mitu korda. 1649. aastal kohandati see tuletorniks.
/nginx/o/2016/11/10/6058877t1h36cd.jpg)
Seda tehti nii, et torni peale tasandati metallrestiga tuleplatvorm ning puittrepp ehitati torni välisküljele, küttematerjali ülesvinnamiseks lisati vints.
Alles hiljem raiuti torni kehandisse vajalikud tööruumid ja trepp.
Tänapäeval on Kõpu tornituli Eestis kõige kaugemale, kuni 26 meremiilini nähtav. Et torn asub Kõpu poolsaare keskkõrgendikul, on tule kõrgus merepinnast 102 meetrit.
Nagu kooguga kaev
Tegelikult hakkas Eesti alade esimene tuletorn tööle siiski mitte Kõpus, vaid just Sõrves – 1646. aastal.
/nginx/o/2016/11/11/6062791t1h8061.jpg)
Sõrve tuletorn aitas laevadel orienteeruda madalatega ümbritsetud Kura kurgu läbimisel. Esimene tuletorn seal kujutas endast aga puidust pukki, millest üle tõsteti liitploki abil vinnapalk, mille lühemas otsas oli vasturaskus ja pikemas otsas metallkorv tulega. Rajatis nägi välja nagu kooguga külakaev.
/nginx/o/2013/08/03/1940106t1he395.jpg)
Sõrve praegune raudbetoonist tuletorn on Eestis üks kõrgemaid – 52 meetrit.
Nii Sõrve kui Kõpu on Eesti lääneranniku kõige tähtsamad tuletornid.
Et Eesti idapiir on samuti mereline, täpsemalt järveline, on hea mõelda korraks hoopis Peipsi tulemärkide peale. Peipsi on pealegi päris suur järvetäis vett, mil on oma iseloom, ohud ja hoovused.
Loo kirjutamisel oli abiks Jaan Vali raamat «Eesti tuletornide ajalugu».