Mehikoorma mees Semjon Kolpakov sündis 1969. aastal tuletornivahi perre ning kasvas üles Lämmijärve ääres ehk kohas, kus Peipsi järvistu on kõige kitsam. Venemaa ning Pnevo (Haniva) külani on sealt kaks kilomeetrit.
Peipsi järvistu kõige sügavam koht asubki Lämmijärve vagumuses, väga kitsal alal Mehikoorma sadama läheduses. Mõnedel andmetel on seal sügavust enam kui 17 meetrit. (Peipsi järve keskmine sügavus on 8,3 ja Pihkva järvel 3,8 meetrit.)
Sealsamas naabruses, kaht järve ühendavas kitsuses asub ka suur Pnevo madalik.
Ühest kindlast maamärgist, mis selles ohtlikus piirkonnas järvelolijaid õigel laevateel püsida aitaks, hakati rääkima 110 aastat tagasi, 1906. aastal.
Tuletornivahi ülesanneteks ei olnud ainult tule valvamine ja laternaruumi puhastamine. Semjon mäletab hoopis muud – puukorvide punumist.
1929. aastal ehitati Mehikoormasse esimene tulepaak ning 1938. aastal asendati see 15 meetri kõrguse ja kolmemeetrise läbimõõduga raudbetoonist tuletorniga.
/nginx/o/2016/11/10/6058619t1h48d5.jpg)
Semjon Kolpakovi isa Viktor käis igal hommikul Mehikoorma tuletornist tuld kustutamas ja hämaruse saabudes seda seal jälle süütamas.
Semjon mäletab, et siis töötas tuletorni valgussüsteem elektriga ning töö lülitiga ei olnud eriti keeruline.
Aga et ka tema vanaisa Arseni oli Mehikoormas tuletornivaht, võis tuletorn vanaisa ajal töötada balloonidest saadava atsetüleengaasiga.
Kui Semjon Kolpakov 1992. aastal sõjaväest naasis ja tema isa suri, sai Mehikoorma tuletornivahiks just Semjon. Ta valvas tuletorni 2010. aastani, mil see töö täisautomaatika peale üle läks ning Semjon koondati.
Veeteede Ameti Tartu navigatsioonimärgistuse talituse peaspetsialist Tarmo Rosenberg lööb arvuti lahti ja näitab, kuidas tuletornide valvamine praegu käib. Ta otsib üles peenikeste kirjadega tabeli ja Tartu piirkonna märkide real kasti P30 – see on Mehikoorma tuletorn.
/nginx/o/2016/11/11/6064397t1h7b4b.jpg)
Märgil P30 on valget värvi kiri ja see tähendab, et tuli tornis põleb ja kõik on korras. Kui aga vool mingil põhjusel katkeb, ilmub lühendile P30 peale teistmoodi kast ning navigatsiooniteenistusemeeste mobiilid hakkavad piiksuma.
/nginx/o/2016/11/11/6064407t1h9414.jpg)
Midagi hullu see veel ei tähenda, sest tuletornid jätkavad tööd tänu võimsatele akudele, mis peavad vastu mitu kuud. Akude toitepinget ja tühjenemist saab jälgida samuti arvutiga.
Tarmo Rosenberg ei mäleta, millal on tulnud Mehikoormast viimane häireteade.
«Mehikoorma renoveeriti kaks aastat tagasi, seal on kõik väga eeskujulikus korras,» ütleb ta vastuseks.
Semjon Kolpakov meenutab, et tuletornivahi ülesanne ei olnud mitte ainult tuld valvata ja laternaruumi puhastada. Oma isa tööülesannetest mäletab Semjon kõige rohkem hoopis muud – puukorvide punumist!
/nginx/o/2016/11/11/6064841t1h7e4e.png)
Torbikukujulisi korve tuli talve jooksul pajuvitstest punuda ja üle värvida 150 kuni 160. Jutt käib meremärkidest ehk toodritest, mida läks tarvis tervele rannale.
Semjonil endalgi on tulnud nende korvidega jännata ning Semjoni õpetajast naine Maaja Kolpakova, kes on temaga abielus olnud 24 aastat, mäletab, et ta aitas nende abielu algul neid korve värvida. Et mees kiiremini õhtule saaks.
Tuletorn on maamärk ja aitab navigeerida kümnete meremiilide kaugusel seilavaid laevu, tooder ujub vees ning märgib ohtu iseenda lähimas naabruses.
Tooder koosneb pikast vardast, selle keskkohas on ujuk ning see on kinnitatud merepõhja ankrusse. Torbikukujulised korvid asetati toodri tippu.
Korvide asetus suuga kas üles- või allapoole ning varda värv määrasid toodri tähenduse. Selle, kas madalik või kari jääb toodrist põhja, lõunasse, läände või itta.
Tänapäeval on toodri varda küljes plastkoonus, kera, rist või lipp.
Semjon Kolpakovi isa Viktor ja vanaisa Arseni olid maamehed ning käisid kalastamas ainult hobi korras, Semjon on aga ihult ja hingelt kalamees.
Kooliski oli tal keeruline käia, sest kogu aeg kiskus järvele.
Peipsi pakub ju kõike: latikat, särge, ahvenat, haugi, koha.
«Sadamast sõidame välja, kohe on piir vastas – eksida ei tohi. Enne seda veel suur madalik, kus laevad tihtipeale kinni on. Ja siis tuleb järsult pöörata paremale, alla Pihkva poole,» kirjeldab Semjon oma tavapärast järveteekonda.
Semjon püüab kala enamasti Mehikoormast lõuna poole jäävas Värska lahes. Kõik on talle seal tuttav, kallas lähedal, maa paistab, isegi GPS-i pole vaja sisse lülitada.
Semjon on elu jooksul suure Peipsigi läbi sõitnud, eriti nõukogude ajal, kui piiri polnud. «Mõnikord jäime pimeda peale, jõudsime Piirissaarest mööda, aga juba oli Mehikoorma tuletorn näha – 17 kilomeetri pealt!» meenutab Semjon. «Nüüd on uued seadmed, nüüd paistab veel paremini.»
Praegu on Semjonil kuuemeetrine paat ja paarimees. Kui läheb vaja suuremat alust, rendib ta selle osaühingust Latikas. Kala müüb samuti Latikale.
Talvel käib jää alt püüdmas.
«Ega siin järv ära külmu hästi. See on siuke ... Nagu lehtri suu,» kirjeldab Kolpakov oma vete iseloomu.
Kui tuul puhub tükk aega põhjast, hakkab Peipsi oma vett Pihkva järve suruma. Kui tuul vaibub, voolab vesi tagasi. Vool kahe järve vahel võib olla sama kiire nagu Emajõel keset Tartu linna.
«Vahel on nii, et paat on kala triiki täis, parras ainult tsutt-tsutt üle veepiiri. See suvi jäime niimoodi tormi kätte. Äike tuli väga ootamatult,» meenutab Semjon.
Maaja Kolpakova närveeris samal ajal kodus. «See oli jube,» võdistab naine selle peale mõeldes praegugi õlgu.
Semjon meenutab ka üht saanisõitu jää peal, see oli aastaid tagasi. Talvel tõuseb mõnikord udu – nagu piim.
«Sõidame ja sõidame, lõpuks näeme, lõpuks ometi – kallas. Aga siis saan aru, et see ei ole meie rand, see on Venemaa,» rääkis Kolpakov.
Saan oli udus vaikselt oma jalaseid keeranud ja keeranud ning ilma et sõitjad arugi oleksid saanud, teinud ringi ja jõudnud teisele kaldale. Uduga ei paista ka tuletorni tuli. Ainult kumab natuke.
Nina küla asub Peipsisse ulatuval maatipul Alatskivi vallas. Imekaunis koht!
/nginx/o/2016/11/10/6058527t1ha578.jpg)
Päris vee lähedal kõrgub säravate kuplitega õigeusu kirik. Kiriku ja järve vahele mahub tuletorn – ainult 11 meetrit kõrge.
Surnuaed on naabruses, seal puhkavad paljud Nina küla kõneväärt mehed ja naised. Ka Ivan Murov, kes oleks tänavu saanud 90.
Maria Murova on 81. Kui ta oma meest meenutab, ütleb ta, et Ivan oli selline, et kui midagi juhtus, siis aitas tema alati kõiki. Näiteks kui udu tõusis ja inimesed olid järvejääl.
Kaldaäär kaob ju uduga vaatepiirilt ning hämaruse saabudes ei ulatu sellest läbi ka tuletorni valgusvihk.
Neil kordadel jooksis Ivan külas elanud papi juurde kirikuvõtit küsima, ronis kirikutorni ning lõi seal kellasid nagu jaksas. Nii sai uduvangis rahvas aru, kuspool on kallas, ja mõistis ära tulla.
Maria Murova mäletab isegi omaaegset tuletorni ülevaatajat, kes kunagi külas elanud. Orlov olnud selle mehe nimi.
67-aastane Ljudmilla Politanova on Nina külavanem.
«Oi, siin on väga hea elada! Vaikne,» kiidab ta. «Lapsed on meil linnas. Mehega koos oleme, käime kahekesi kalal. Alles hiljuti saime 20 ahvenat.»
Ljudmilla ütleb, et tuletorni on ilus vaadata tõesti. Aga nemad järvele hilja peale kunagi ei jää. Pealegi on nüüd igaühel navigaatorid olemas. Ka udus juhatab navigaator kodutee ilusasti kätte.
Üks tuletorni moodi meremärk on Peipsi kaldail veel, Rannapungerja.
/nginx/o/2016/11/10/6058555t1haa8c.jpg)
See asub mändide vahel Rannapungerja jõe suudme vahetus naabruses.
Torni enda kõrgus on kaheksa meetrit, aga tänu hästi valitud asukohale on tule kõrgus veepiirilt 16 meetrit, see paistab kümne meremiili taha.
Tudulinna vald on tuletorni jalamile rajanud puidust terrassi. Kauni vaateplatvormi, kust viib alla järve äärde mitmejärguline trepp.
Juba palju suvesid korraldatakse Rannapungerjal tuletorni-kontserdisarja.
• Mehikoorma – ehitatud 1938. aastal, torn 15 meetrit, tule kõrgus 16 meetrit.
• Nina – ehitatud 1937. aastal, torn 11 meetrit, tule kõrgus 14 meetrit.
• Rannapungerja – ehitatud 1934. aastal, torn 8 meetrit, tule kõrgus 16 meetrit.
• Tule kõrgust Peipsil arvestatakse mitte mere-, vaid järvepinnast.
• Tule nähtavus ulatub kõigil 10 meremiilini. Üks meremiil on 1852 meetrit. Kõik kolm torni töötavad aasta läbi.
• Veeteede ameti klassifikatsiooni järgi on siit loetelust õige tuletorniks nimetada Mehikoorma tuletorni. Nina ja Rannapungerja on tulepaagid.
• Veeteede ameti andmebaasis on praegu üle Eesti ligi 500 navigatsioonimärki: tuletornid, tulepaagid, poid ja tuleta päevamärgid. Ning ligi 600 toodrit, mis on väiksema nähtavuskaugusega poid.
/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)