Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/11/02/6027369t1h7cef.jpg)
Kellele siis ikkagi kuuluvad suurmeeste hauad? Räämas kalmude probleem ärgitas Ülejõe Akadeemia «rektoraadis» ehk Tartu linnamuuseumis kokku kutsuma vestlusringi, milles osalemas kultuuriloolise pärandiga seotud inimesed. Et kokkutulek liiga õhku täis ei valguks, on kutsutud ka Tartu linna asutuse Kalmistu juhataja ajaloolane Enn Veenpere (pildil).
Veenpere annab olukorrast arvude keeles ülevaate: Tartu linna asutusel Kalmistu on hallata 77 hektarit, millel asub 37 000 kalmu. Igapäevast korrastust teeb siin 10–12 inimest.
Ta räägib, et muinsuskaitseamet on võtnud kõik linnas asuvad kalmistud tervikuna kaitse alla. Kavandatavad restaureerimistööd tuleb kooskõlastada kultuurimälestiste kaitse spetsialistidega. Linnavalitsuselt saab ja muinsuskaitseametilt on võimalik taotleda restaureerimiseks toetust. Kuid seda jätkub eelkõige avariiolukordade kõrvaldamiseks. Näiteks tänavu taastati Telleri kabeli katus, tuleval aastal tuleb korda teha fassaad. Kalmistute ala on aga suur. «Vajadused ja võimalused on tasakaalust väljas,» nendib Veenpere.
Tarvis tarkust
Jutt muinsuskaitse rohketest ettekirjutustest paneb mõnegi kuulaja toolil nihelema. Ta rahuneb Veenperet edasi kuulates. Ilmneb, et hurraa-meie võib kahju teha, kui asja ei tunne. Näiteks kivipinna puhastamiseks ei tohi kasutada liivapaberit, terasharja ega muid teravaid vahendeid. Hoiduda tuleb ka survepesust.
Aja jooksul toimuvad kivi pindmistes kihtides keemilised muutused, need teevad kivi just ilmastikukindlamaks ja tekitavad sellele kaitsekihi. Kui seda kihti vigastada või see sootuks eemaldada, järgneb kivi pinna kiire lagunemine. Kivide pesemisel ei tohi kasutada happeid ega happelisi pesuvahendeid. Mingeidki eelteadmisi eeldab ka malmist või sepisristide, samuti metallist hauapiirete puhastamine. Terve teadus!
Veenpere toob veel näiteid. Tavaliselt ei pane sagedased hauamonumendil mälestusküünla süütajad tähele, et liiga lähedale asetatud põleva küünla tahm kahjustab monumendi pinda.
Toimetamiste pädevust toonitava jutu kinnituseks on ka Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Seltsi (esimees Tanel Linnus) ja ERMiga koostöö korraldaja Sirje Madissoni otsus ja tegu võtta käsile hooldustööd Jakob Hurda hauaplatsil. Sest just Hurda pärandi säilitamise vajadus sai ajendiks Eesti Rahva Muuseumi sünnile. Aasta oli siis 1909. Sel sügisel, ERMi uue hoone avamisel võiski Hurda korrastatud haual süüdata mälestusküünlad.
Hooldustööde eestegijal, asjaajajal Sirje Madissonil (pildil) on vestlusringis kaasas mapp, mille vahel kõiksugused paberid suhtlemisest asjatundjatega – nii kivi, metalli kui ka pinnase hoolduse alal (sammal ja rooste!).
Ta ütleb, et kõik nõuanded olid vajalikud, sest monumentaalsete mõõdetega hauaplats tuli kultuurselt korda teha. Mitu nädalavahetust käisid seal korrastamas vabatahtlikud, ERMi Sõprade Seltsi liikmed eesotsas siia oma autoga musta mulda kohale toonud Tanel Linnusega. Hädavajalikku pädevat abi hauasamba ja metallpiirete puhastamisel sai restauraator Jaak Sarapilt.
Sirje Madisson üldistab kogemuse: «Lihtsalt retooriline meie-hüüdmine teeb mind nüüd teadjama inimesena ettevaatlikuks. Suurelt ja põhjalikult teha tahtja peab tõepoolest ka pädev olema.»
ERMi Sõprade Selts arvab, et ta suudaks oma hoolde võtta veel paari muuseumi asutamisega seotud suurmehe kalmud.
Koos Enn Veenperega Ülejõe Akadeemia kalmisturetki juhtinud kultuuriloolane Enn Lillemets (pildil) peab enesestmõistetavaks meie kultuuriruumi arendanud inimeste mälestuse kalmistumemoriaalis kas või lille ja mälestusküünlaga austamist.
Ta on tähele pannud, et tänu hoolivatele üksiküritajatele on mõne Tartus tegutsenud kultuuriinimese hauakoht üleüldse nähtav ja unustusest päästetud. Lillemetsa raudne veendumus on, et Tartule ja Eestile nii palju olulist ja arendavat andnud isikute kalm ei pea jääma üksnes ahta isikliku pereringi kanda.
Tema arvates saaks meie väikses riigis rohkemat märkamist ja hoolivust taastada kas või koolide kultuuritööga. Linnamuuseumi direktori kohusetäitja Marge Rennit kinnitab: linna kultuuriruumi teadvustamise tunnid ja retked jätkuvad. Veenpere on tähele pannud, et linna koolid on hakanudki kultuurilooliste isikute memoriaali külastama.
Veenpere tunnustab viimase aja head koostööd Tartu ülikooliga, selle haldustalituse juhataja Urmas Heiteriga. Ülejõe Akadeemia retkelised märkasid, et Karl Morgensterni kalmistuaed on taas korras.
Tänu Tullio Ilometsa aastatetagustele pingutustele sai hauamärgi ülikoolile ja Tartule tähtsa arhitekti (ülikooli peahoone, õppehooned, park Toomemäel) Johann Wilhelm Krause viimne ase Raadi kalmistul. Kuid praegu, 2016. aastal, peaks see oma tihedas ümbruses olema ootuspäraselt rohkem eristatav.
Segakoori Vanemuine ja Vanemuise Seltsi meeskoori dirigent Valli Ilvik (pildil) teatab, et tema kooride tähelepanu all on 40 kalmu. «Aga mul on 50 lauljat,» nendib dirigent.
Ilvik jätkab: «Nende kooridega, kelle järjepidevuse kandjad me oleme, on 1865. aastast kuni meie, 21. sajandini olnud seotud mitmed muusikud-dirigendid. Ja tänuga peame meeles ka hingejäänud koorilaulude loojate, nii luuletekstide kui ka neid viisistanud heliloojate kalme, käime seal nende sünni- ja surma-aastapäeval.»
Laulupäeval või -peol viiakse kalmudele lilli ja süüdatakse küünlad. «See ongi pikalt tegutsenud Vanemuise kooride komme,» nendib Ilvik.
Veenpere mainib päästeameti huvi oma eelkäijate kalmude vastu. Ka vabadusvõitlejate ühendus tunneb kohustust teha nähtavamaks Vabadusristi kavaleride hauakohad. Tartu garnisoni väli Nurme tänava ääres on tähelepanu alla võetud.
Meeldivalt üllatas Swedbank, kes pakkus kalmude korrastamiseks vabatahtlikku abi.
On vaja õiget kutset
Loo alguses esitatud rahvakoosoleku stiilis küsimustele – kes, kellele ja miks? – hakkab vastus vestlusringi arutluses selgepiirilisemalt ilmet võtma. Jah. Riik, see oleme meie, inimesed tööl, kodus, seltsides, ühingutes ja ühendustes, koolides, koorides ja kogudustes.
Olnute meelespidamine – küünla ja lillede viimine kalmule – on tõesti meie enesestmõistetav ja südamest tulev käitumine. Kuid hauasammaste ja -monumentide parandamiseks, nende põhjalikuks hoolduseks tuleb alustuseks kalmistukontorist läbi astuda. Sealt ja Tartu linna kultuuriväärtuste teenistusest saab pädevat nõu.
Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Seltsi juhatuse esimees Tanel Linnus nentis vestlusringi arutluses: «Oli aeg, kui meid kutsuti Balti ketti. Me lendasime kohale. Alati on vaja õiget kutset, siis minnakse. Meil ongi ju nüüd oma riigi asjad ajada. Mõtleme ja püüame korda teha.»
Täna on hingedepäev. Süütame lahkunute mälestuseks küünla.