Eesti keeles nüüdseks ilmunud Charles Darwini põhiteosed «Autobiograafia» (2006), «Liikide tekkimine loodusliku valiku teel» (2012) ning «Inimese põlvnemine ja suguline valik» (2015) on seni pälvinud teenimatult vähe tähelepanu. Ometi on need aegumatud teadustööd otsustavalt mõjutanud viimaste sajandite inimvaimu arengut.
Darwin ja darvinism
Meie filmiklassika ühes kultusteoses «Mehed ei nuta» lausub Ants Lauter järgmised sõnad: «Juba kuulus õpetlane Darwin, kes, nagu te väga hästi teate, leiutas darvinismi, igatahes ütles: «Töö teeb ahvist inimese, suure algustähega.»».
Küllap sai stsenarist Enn Vetemaa sel viisil pisut ironiseerida nõukogudeaegse, marksistlikult moonutatud ja propagandistlikult üheülbalise Darwini-kuvandi üle. Uuemal ajal on sellele kuvandile oma äraspidise lisanduse andnud nn Darwini auhind, selle «laureaate» tutvustab eesti keeles kolm raamatut.
Paraku on see pikka aega kunstlikult loodud võitlev-marksistlik kuvand – ja teatavasti varustas Marx oma «Kapitali» 1. köite pühendusega Darwinile – suuresti takistanud Darwini tõelise õpetuse mõistmist ja tekitanud umbusku või koguni vihast eitust kogu tema evolutsiooniteooria suhtes.
Vaevalt aga oleks vabadusvõitleja Mart Niklus juba hulk aastakümneid tagasi asunud Darwinit tõlkima, kui «Liikide tekkimise» autori teooriates oleks tõepoolest midagi dogmaatiliselt kitsarinnalist.
Muide, juba luuletaja Ernst Enno tõlkis omal ajal eesti keelde tolleaegse tuntud õpetlase Kliment Timirjazevi traktaadi «Charles Darwin ja tema õpetus» (Tartu, 1907, 175 lk).
Hiljuti lugesin üle August Gailiti meisternovelli «Viimne romantik» ja tundus, et sealsed verised kukevõitlused on muu hulgas heas kooskõlas Darwini üksikasjalikult kirjeldatud lindude rivaalitsemistega («Inimese põlvnemine», alajaotus «Tugevama õigus», lk 376–383). Naljaga pooleks võiks väita, et Gailit on üht-teist peaaegu Darwinilt maha kirjutanud.
Kõrvakiilu polnudki
Paljud Darwini kaasaegsed leidsid, et tema teooria on «kõrvakiil inimkonna eneseuhkuse pihta», ja see oli veel üks leebemaid taunivaid määratlusi. Tänase päevani on tema evolutsiooniteooriat lugematuid kordi ümber lükatud. Samas kinnitab TEA Entsüklopeedia: «Viimase 150 aasta jooksul on esitatud palju antidarvinistlikke evolutsiooniteooriaid, kuid need ei ole laia toetust leidnud.»
Mind õigupoolest üllatas, kui vähe on Darwinil üldist teoretiseerimist ja kui ammendamatus rikkuses köitvat, lausa ilukirjandusliku lennukusega esitatud empiirilist materjali, mis hõlmab eluslooduse kogu rikkust. Need, kes naudivad Aleksei Turovski loodusraamatute värvikaid kirjeldusi loomade käitumisest, võiksid samasuguseid elamusi saada ka Darwinit lugedes.
Nii et mul pole küll tunnet, et oleksin saanud Darwinilt kõrvakiilu, pigem hoopis kahjutunne, et tema raamatuid polnud eesti keeles – ja Mart Nikluse suurepärases tõlkes nagu praegu – juba minu koolipoisipõlves.
