Miks Tiit* joob?

Foto: Corbis/Scanpix

* Tiit on Tartus elav alkoholist sõltuv 40-aastane mees, kes leidis endale hiljuti meelepärase töö. Ta on abielus ja viieaastase tütre isa. Siin loos esineb ta varjunimega, toimetusele on ta pärisnimi teada.

Tiidul on näos selline helge ja sõbralik helk, et kohe tunned: selle mehega saab rääkida kõigest, tema ei põe – küsi, mida tahad.

Oma uuel töökohal on Tiit ametis olnud alles mõni kuu. Ta hoolib väga oma tööst ja seepärast on kokkusaamiseks aega leida üpris raske. Ühel lõunaajal näpistab mees pool tundi. Jutt libisebki kohe tööle.
«Kui oli majanduslik tippaeg, hoolisid ülemused sinust palju rohkem, praegu töömeest enam ei hinnata,» jagab Tiit üht oma kogemust ja toob näite eelmisest töökohast.

Tiit tegi pärast paarimehe äraminekut ära kahe mehe töö. Ainult kaks pühapäeva kuus jäid vabaks, muudkui rassis. Lõpuks maksti talle ikka miinimumtasu, öeldes, et ah, sa tegid oma vana «sitta» ümber.

«Kui ma küsisin, et mis mõttes sitta, siis vastati, et neid ei huvita. Et tehku ma, mis tahan, mingu või ära – neil mehi võtta küll,» meenutab Tiit. «Nad teavad, et sa oled sundseisus, et sul on laen või midagi. Seda kasutatakse julmalt ära.»

Napsuveaga tuleb olla

Tõde on muidugi see, et Tiit pani mõnikord tina.

«Kuidagi pead ju auru välja laskma… Pärast tööd oled kui laip, spordiga tegelda ei jõua,» räägib ta. «Aga ma olen kõik oma tunnid alati järele teinud – öösiti ja nädalavahetuseti.»

Mees ütleb, et eks see pani ka põntsu, et puhkust ei tahetud anda. Vahel nädala sai, aga siis helistati ikka mitu korda. Tiit arvab, et nädalaga ei puhka inimene ennast välja. Tema küll ei puhka.

Napsuviga oli tal küljes muidugi. On praegugi, sest ega see kuhugi kao.

Varem jõudis ta tsüklisse tihti. Naine võttis vahepeal tütre kaasa ja läks ära. Neli kuud olid lahus. Nüüd on elu jälle rõõmsam.

Tiit on andnud palju, et oma veast lahti saada. Käinud tasulistel vastuvõttudel, rääkinud kümne psühholoogiga  – ühe tablettidega ravikuuri eest maksis koguni 7000 krooni.

«Mina sellest aru ei saanud. See kõik on jama,» ütleb ta. «Ma tean joodiku hingeelust rohkemgi kui nemad. Ma võiksin neid õpetada. Dan­ny oli esimene, kes pani mind mõtlema.»

Tiit peab silmas mittetulundusühingu Iseseisev Elu psühholoogi Danny Soosuud ja alkoholisõltlaste programmi. Ta ütleb, et kui teised on teinud lihtsalt mingit oma tööd, öelnud, et ära joo, ja pannud ukse kinni, siis see psühholoog võttis Tiidu mure omaks.

«Neil on ka sotsiaaltöötaja. Ta ei ütle, et ah mine sinna, küsi ise oma asju. Ta aitab päriselt,» räägib Tiit. «Mõnda asja ma ei oska ju küsidagi.»

Oma firma

Tiit oli töötu pool aastat. Paari kuuga saatis kakssada CVd kõikvõimalikesse kohtadesse. Vastati kümnel või viieteistkümnel korral ja kõik copy-paste: tänan, et osalesite, kahjuks te ei osutunud valituks, soovime edu...

«Ma ei olnud pepsi suhtumisega, ma olin avatud igasugustele pakkumistele,» meenutab Tiit. «Aga normaalset tööd ilma tutvusteta praegu ei leia.»

Tiit ei julge öelda, mis saab temast aasta või kahe pärast. «Mis ma ikka teen, tööd teen,» sõnab ta. «Ehk on mingi väike firma ka. Ei tea ju veel!»