Miks Kairi* joob?

FOTO: Corbis/Scanpix

* Kairi on Tartu lähedal elav 30-aastane alkoholist sõltuv töötu naine, kes teeb edasiõppimisplaane ning esineb siin loos varjunimega. Toimetusele on tema päris­nimi teada.


Kogu see aeg, kui Kairi seljakotiga mööda maailma rändas, oli ta tegelikust elust üpris kaugel. Need maad olid Inglismaa, Küpros, Itaalia, Jaapan, Soome ja Taani.

Seda eemaloleku aega ei olnud mitte aasta või paar, seda oli kokku kümme aastat. Täpselt sama kaua on kuulunud Kairi ellu ka alkohol ja narkootikumid.

«Ma olen näinud, mida viin teha võib,» sõnab naine vaikselt. «Ma tean, kuidas sa kaotad eneseväärikuse – oled seal, kust pudeli leiad, lähed prügikasti… Lõpuks otsid samasugused sõbrad.»

Kairi on eelmisest suvest saadik tagasi Tartus ja osaleb kolmandat kuud alko- ja narkosõltlaste programmis.

Igal kolmapäeva õhtul istub ta koos oma rühmaga ringikujuliselt asetatud toolidel, tunneb, et ta ei ole üksi. Sest tavaliselt on ju nii, et alkoholiprobleemiga inimesed ei julge kuhugi minna. Nende kohta öeldakse, et nad on teise sordi inimesed, teab Kairi hästi valitsevat suhtumist.

Kairi on praegu lootusrikas ja üsna enesekindel. «Järgmisel nädalal kohtun ma karjäärinõustajaga. Tahan temaga rääkida oma edasiõppimisplaanidest. Üks amet peab igal inimesel ju olema. Mina tahaksin edasi õppida meditsiini, tahaksin saada õeks…»

Katkised unistused

Kairil on unistusi olnud varemgi.

Tosin aastat tagasi pärast keskkooli läks Kairi Tartu õpetajate seminari. Tüdruk uskus, et temast saab õpetaja. Talle meeldis suhelda ja inimestega asjatada. Aga terviseprobleem lõi tema elu sassi.

Algul istus Kairi niisama kodus. Siis võttis kätte ja läks maailma avastama. Temast sai rännumees, kes leidis tööd ukselt uksele käies ja sai elukoha sõprade abiga.

«Ma olen raske iseloomuga, aga loomult vaba hing – ma tahan olla iseenda peremees,» sõnab ta.  

Algul sai Kairi hästi hakkama. Tundis end välismaal hästi, inimesed olid avatud ja rõõmsad. Töid, mida arenenud riikides oma maa inimene teha ei tahtnud, oli samuti küll. Kuulutused rippusid seintel ja kohvikuaknail.
Eestis on teistmoodi. Siin ukselt uksele jalutades tööd ei leia, siin pead kedagi tundma. Kui Kairi pärast rännuringe Eestisse jõudis, märkas ta, et ei tunne kedagi. «Mul ei olnud Eestis enam kohta, mu sõbrad on kõik laiali pudenenud,» ütleb ta.

Joogid ja uimastid

Joomisest võib Kairi lõputult rääkida. See on niisugune asi, mis ei teki üleöö. See tuleb vaikselt-vaikselt. Eriti siis, kui kohustusi ei ole ning meri on põlvini. Kuni ühel päeval avastad, et joomisest on saanud su elus natuke liiga oluline osa.

«Minuga on nii, et mul peab olema tegevust,» ütleb Kairi. «Kui mul ei ole tegevust ja kui ma olen selle alkoholijoomise juba ära õppinud, siis… Sellest satub kiiremini sõltuvusse kui arvatakse.»

Kairi seletab, et alkohoolik ei ole see, kes tänaval laaberdab ja ennast silmini täis tõmbab. Alkohoolik on see, kes võtab iga päev mingi väikse koguse. Ükskõik, mida ta parasjagu teeb… Kellaaeg ei ole oluline.

Kairil on olnud kümne aasta jooksul ka kolm niisugust rasket ajajärku, kui ta oli silmini täis. Alustas joomisega hommikul kohe, kui ärkas, isegi mitte veel õhtust ja ööst kaineks saanuna, ja elas niimoodi nädalaid. Väga halb oli olla. Ta ei soovinud midagi muud, kui et hakkaks natukenegi parem, ja jõi edasi.

Kairi imestab, et narkootikumide häda talle külge ei ole jäänud. Kolm kuud tõmbas ta igal hommikul triipu. Kokaiini. Kui raha ei olnud, siis amfetamiini või mingisugust sodi…

«Kui sa oled purjus peaga tööl, siis saadakse sellest kohe aru,» selgitab ta. «Ja alkohol kurnab su keha, viib kergesti masendusse. Aga uimastitega on teistmoodi. Amfetamiin tõstab meeled kõrgele, tunned end tugevalt ja hästi.»

Kairi ütleb, et just seda oli tal siis vaja – et maailm püsiks korras ja oleks paigas.

Aga kui uimasti mõju üle minema hakkab, tekib depressioon ja paranoia. «See on meeletu,» sõnab ta ning imestab veel kord, et sellest võitu sai.

Nüüd usub naine, et alko- ja narkosõltlaste kokkusaamine MTÜs Iseseisev Elu on talle väga vajalik tugipunkt. Üks asi on olla kodus ja teha mingi plaan, teine asi minna sinna ja aru saada, kuidas teised inimesed sind näevad.

«Seal oleme kõik ühes paadis,» sõnab Kairi. «Sa võid seal kõigest vabalt rääkida. Kui lipsabki üle huulte, et ah, tol päeval olin ma purjus, siis keegi ei võpata, ei vaata – et nojah, selge!»

Kairi käib Iseseisvas Elus kaks korda nädalas. Ta kohtub ka psühholoogiga, kes tegeleb parasjagu Kairi enesehinnanguga. Enesehinnang olevat Kairil veel madal.

Kairi teab, et kuidagi peab oma puntras elu lahti harutama. «Kui oled alkoholiga kimpus, siis näed ainult ühte suunda,» ütleb ta. «On vaja aga inimeste juurde tagasi minna. Mida rohkem sa seal käid, seda rohkem saad aru, et elu mõte ei ole ainult juua. Et on muid võimalusi.»

Tagasi üles