/nginx/o/2009/12/10/280673t1h73c4.jpg)
Pikal pimedal ajal – oli alles hiljuti – tumeneb linnataevas kella kolmest päevas ja kontrastina pääseb mõjule tänavate elektrihelendus. Sellise kontrasti tõttu ma nägingi Rüütli ja Küütri (riim!) nurgal Kohvipausi akendest, et letitagust seina katavad suurekirjalised laused.
Astusin sisse ja kohvikõrvaseks lugesin ilusat, kunstnikukäega tehtud teksti, sisuks eesti vanarahva söök ja jook. Mõned näited: «Kuda söök, nõnda löök», «Kohvi kosutab, tie lahutab», «Ei kanna leevakotti, leevakott kand sinnu», «Värske sai olla nagu noor naine».
Ära pahanda, Kohvipaus, ma tulin tutvumiskäigule puhtalt selleks, et leida kinnitust Tartu pisiärinduse elujõule, sest siinsamas lehes (1. veebruar) on kunstiloolane Enriko Talvistu kirjutanud valusa arvamuse «Küla nimega Tartu».
Kolm päeva hiljem võttis selle valu vähemaks tartupostimehelase Jaan Olmaru vestlus Rocki abitreeneriga, pealkirjaks «Kullamäe: Tartu meeldib järjest rohkem».
Niisugustel puhkudel on kombeks rääkida mõtete vastasseisust. Proovime, ehk piisab kõrvutusest, lihtsalt ütleme, et kui Gert Kullamäel läheb meie linnas rõõmsalt juba viies aasta, siis ei ole ta enam külalistartlane, veel vähem kõlbab tal – koos meiega – olla külatartlane.
Enriko Talvistut olen lugenud sõna-sõnalt. Mind kisub kaasa tema hoolivus oma kodulinnast oskuslikus tervikpildis. Ei ole ta veel kirjutanud ühestainsast trepist, ikka trepindusest, sama lugu on kõige muuga – pargindus, sillandus, platsindus.
Kaasa kisub raev öelda, et kuulge, tartlased, enam halvemaks minna ei saa. Talvistu valvurihoiak lööb välja juba pealkirjadest (eelmise aasta näited): «Toomemäe tallamine», «Insenerimõtte asemel suva ja juhused», «Puhtalt dekoratiivsed Isa ja Poeg».
Nüüd siis ilmus Talvistult veel üks arvamus, kus peategelaseks tõuseb ndus-liiteline nimisõna trepinduse ja muu senise kõrvale: ärindus. Selle, mida autor öelda tahab, võtab kokku alapealkiri «Pisiäride kadu»: veel hiljuti kuulus meilgi, ma mõtlen Eestit, tiheda eluhoonestuse juurde neli teenust, kokkuvõttes pagar, lihunik, vürtspoodnik ja kõrts (kõrtsi hulka arvame ka kohvikud, restoranid, klubid, einelauad).
Pilt on nukker ja veel nukramaks läheb, sest enam ei oota meid teatud maa tagant koloniaalkauplused oma laia valikuga: niit ja nööp, õmblusmasinad ja värvid. Ei ainsatki näidet, mis nukrust mahendaks.
Mõtlen ja mõtlen, meelde tuleb maineka kunstiloolase ja samavõrd maineka korvpallitreeneri kõrvutus. Kullamäe tunneb end treeneritöös järjest paremini ja parema enesetunde andja on Tartu linn. Mis ennekõike mu tähelepanu köidab, on nende kahe mehe erinevus trükisõnalise eneseavalduse kaudu.
Ainult paar väljakirjutust.
ET: «Millegipärast ma tunnetan linna linnana paljudes teistes kohtades maailmas, kuid mitte oma kodulinnas, ka mitte Tallinnas.»
GK: «Siin ei ole hõõrumist ja see on tähtis.»
ET: «Kui te peate kasutama automobiili selleks, et niidirulli osta, siis on midagi väga valesti,»
GK: «Mulle on hakanud meeldima see, et linn on väike, kõik on käe-jala juures.»
Too niidirulli näide on publitsistlikult vaimukas liialdus, ainult et lugejast hakkab hale. Temalt on võetud lootus.
Oleks minu teha, ma laenaksin südalinnalt mõned ärihakatised, olgu või Ränduri, mis loetavasti asutab ennast Taskus mitte just ammuse Rehepapi asemele – laenaksin nad äärelinnale, kuid seal ei teeks nad kassat, selline on elu.
Mida ma ei laena ega loovuta, on Kohvipaus. Üks aasta ja paar kuukest tuli ta kunagise pudupoe asemele.
Ruumis on neli nägusat lauda, on Piret ja Kristina külmi ja sooje roogi segamas, ajakirju pakkumas ja uudisraamatuid tutvustamas. Seinaäärse laua taldrikult on osta üksikmüügina õunu ja banaane. Ja kui maksmiseks läheb, siis leiad maksutaldriku juurde kuuluvalt sedelilt lugeda: «Kirik pole kunagi nii täus, et papp sisse ei mahu.» Lõbus!
Uks käib lahti-kinni peaaegu pausideta. Linnas nimega Tartu.