Kristel Kalda: Tartu, Montréal ja meie kollektiivne kujutlusvõime

Jakob Hurda monument Tartus Vanemuise tänaval. Foto: Erakogu

Tartu on eelmise aasta detsembrist Unesco loovlinnade võrgustiku liige. Võrgustik loodi 2004. aastal, et pakkuda oma arengus loovat mõtteviisi väärtustavatele linnadele võimalust suurendada koostööd ja saada arenguideid. Nüüdseks on sinna vastu võetud 116 linna 54 riigist. End määratletakse seitsme valdkonna kaudu: rahvakunst ja käsitöö, disain, film, gastronoomia, kirjandus, muusika ja meediakunst. Tartu valdkond on kirjandus.

Loova linna mõiste on üleilmseks mõttevooluks aidanud vormida Briti visionäär ja linnauurija Charles Landry. Östersundis peetud loovlinnade aastakoosolekul rõhutas ta, et inimeste nutikus ja avar kujutlusvõime on 21. sajandi maailmas tõuganud esikohalt linna ajaloolised arengumootorid, nagu näiteks geograafiline asukoht või loodusvarad.  Üleilmsetes arengudokumentides esineb aina sagedamini sõnu «kultuur» ja «loovus».

Kuidas siis muuta loovus mootoriks, mis soodustaks linna majanduslikku arengut, muudaks selle pilkupüüdvaks keskkonnaks ja lahendaks ka sotsiaalseid ülesandeid? Eesmärgid, mida soovitakse oma linna arendades saavutada, peavad olema selged ja järjekindlad, kuid mänguruum nende elluviimiseks peab olema võimalikult paindlik ja reglementeerimata.