Mõista või hukka mõista? Lasteaiatöötaja teipis teisi lapsi kiusanud marakrati sõrmed kinni

Foto: SCANPIX

Tartu Postimees sai vihje ühe Tartu lasteaia kohta, kus õpetaja abi oli teipinud kinni teiste laste suhtes agressiivselt käitunud poisi sõrmed. Lapse pere ning töötaja kaitseks ei avalda ajaleht, millises lasteaias vahejuhtum aset leidis. Lasteaia direktor tunnistas juhtunut ning lisas, et on sel teemal õpetaja abiga tõsiselt vestelnud ja teinud talle suulise hoiatuse.

«Meile oli üllatus, et inimene sellise asja peale tuleb ja nii võib tegutseda,» rääkis direktor. «Ta on palunud andeks, pöördus ka lapsevanema poole ja väga vabandas. Inimene ikka väga-väga elab seda läbi.»

Direktori sõnul leidis teipimine nende lasteaias aset mõni aeg enne seda, kui üleriigilisse meediasse jõudis juhtum Järvamaalt Paide valla lasteaiast, kus õpetaja oli teipinud kinni autistliku lapse suu.

Heda Kala rõhutas, et igal lasteaiatöötajal peab kuklas vasardama arusaam: täiskasvanu ei tohi oma käitumisega tekitada lapses tunnet, et teda karistatakse.

Rühmas, milles sõrmi teipinud õpetaja abi alates 2009. aastast töötab, on üle mindud uuele süsteemile, kus lastega tegelevad juhtivõpetaja, assistent ja õpetaja abi.

Kust läheb piir?

Tartu Postimees tõstatas seepeale küsimuse, milline peaks olema sedalaadi juhtumite korral ühiskondlik valulävi: kas laste suhtes vägivaldselt käitunud töötaja tuleks töölt vabastada või on õigustatud talle uue võimaluse andmine, arvestades, et rühmas võibki olla keerulise käitumisega lapsi, kellega on raske toime tulla?

Lastekaitse liidu kommunikatsioonijuht Grete Landson sõnas, et igasugune vägivald lapse vastu on raudselt ja tingimusteta lubamatu, ent siiski pidas ta karistamisest olulisemaks selgitada välja, miks inimene sel moel käitus.

«Kas ta vajab teatud tüüpi koolitust või muud tuge, kas tal on talle usaldatud olukordadega toimetulemiseks vajalikud tingimused?» küsis Landson.

Ta lisas, et kuna tavarühmadesse lõimitakse erivajadustega lapsi, oleks töötajatele abiks näiteks tugiisiku kaasamine rühma, samuti koolitused ja kolleegide nõuanded.

Landson märkis, et lastekaitse liidul puudub laste vastu suunatud vägivallajuhtumite statistika. «Kahetsusväärselt nendime, et veerandsajandi möödumise järel ÜRO lapse õiguste konventsiooni ratifitseerimisest Eestis on laste vastu suunatud vägivallajuhtumid endiselt aktuaalsed,» lisas ta.

Avalikkuse ette ei jõua

Ajaleht küsis ka Lõuna prefektuurilt, kas politseisse on jõudnud kaebusi lasteaias toimunud vägivallajuhtumite kohta. Prefektuuri pressiesindaja sõnul ei meenunud ühelegi uurijale viimastest aastatest sedalaadi juhtumeid ning eraldi sellekohast statistikat ei ole.

Tartu linnavalitsuse haridusosakonna alushariduse peaspetsialistile Kaspar Kreegimäele meenus oma tööajast vaid üks juhtum, kus õpetaja oli kasutanud töös ebapedagoogilisi võtteid. Ta nentis, et üldjuhul lahendatakse niisugused olukorrad lasteaias ning haridusosakonda pöördutakse vaid teravamate probleemide korral.

See juhtum, millega Kreegimäe on ise kokku puutunud, tuli ilmsiks lasteaia teiste õpetajate märkamisest, kui pöörati tähelepanu sobimatult käitunud kolleegi teguviisile. Sel juhul oli õpetaja saanud juba ühe hoiatuse.

«Mina olen küll seda meelt, et iga sellist olukorda tuleb hinnata individuaalselt ja anda teine või kolmas võimalus,» ütles Kreegimäe. «Mis puudutab füüsilist kontakti, siis on selge, et igasugune vägivald on lubamatu. Veelgi hullem on vaimne vägivald, kuid seda on väga raske tõendada.»

Kreegimäe tõdes, et lasteaiaõpetajad on kõrgharitud pedagoogid, kuid kvalifikatsiooninõudeta õpetaja abide koolitamiseks on lasteaedadel väga kasinad võimalused. «Kui õpetaja on haige, ei ole ju rühm käpuli. Ilmselgelt võib olla olukordi, kus õpetaja abi peab asendama õpetajat ja väga palju allahindlust talle ei ole,» rääkis Kreegimäe.

Ta lisas siiski, et tänavu hakkas Tartu tervishoiu kõrgkool pakkuma lapsehoidjakoolitust ka lasteaedade abiõpetajatele.

Tartu Meelespea lasteaia direktor ja Eesti alushariduse juhtide ühenduse esimees Heda Kala tõdes, et lapse sõrmede teipimise näide on igal juhul lapse karistamine. «Oma majas oleme pidevalt rääkinud, et me ei tohi last karistada selle eest, mida ta veel ei oska. Kollektiivis käitumist ta ju alles õpib,» rääkis ta.

Karistamise sündroom

Kala rõhutas, et igal lasteaiatöötajal peab kuklas vasardama arusaam: täiskasvanu ei tohi oma käitumisega tekitada lapses tunnet, et teda karistatakse. «Siis on lootust, et inimesed hoiduvad sellest. Kuid karistamise sündroom on meil ikka väga veel kuskil sees,» lisas ta.

Direktor tõdes, et paraku ei sobi lasteaias töötamine sugugi kõigile ning tema lasteaias on ka kõrgharitud õpetaja ametit vahetanud, kuna see amet käis talle üle jõu.

Kuigi pealtnäha võib töötajate valikul tunduda lihtne ülesanne leida empaatiline ja lastega tööks sobiv inimene, on see Kala sõnul tegelikult raskem, kui võiks arvata. Väikestes omavalitsustes, mis saavad oma lasteaiaõpetajatele vaid ehk viiesajaeurost palka maksta, on sobivaid inimesi leida veelgi raskem.

Õpetaja abi ameti kohta sõnas Kala, et ehkki sellel töökohal ei ole pedagoogilise hariduse nõuet, kaasneb ametiga siiski vastutus. «Ta on õpetajat abistav töötaja, mis tähendab, et tal on õigus töötada ka üksi ja ta peab teadma lapsega ohutu käitumise reegleid,» rääkis ta.

Siin on aga oluline, kui kokkuhoidev on lasteaia kollektiiv. Kala tõi hea näite lasteaedadest, kus töötajad saavad omavahel kokku, räägivad töös ette tulnud rasketest olukordadest ja mõtlevad üheskoos, kuidas neid lahendada. Aga nad ka märkavad ja julgevad juhtida tähelepanu kolleegide eksimustele.