Vastavatud Eesti Rahva Muuseum rõõmustab külastajaid suurepärase ja detailideni läbi mõeldud ekspositsiooniga, kuid mõningad tehnilised nüansid tekitavad inimestes küsimusi. Näiteks kurtis üks 50-aastane näitust külastanud kodanik, et eksponaatide selgitavad tekstid on nii halvasti valgustatud, et lugemisprillide kasutaja peab kõvasti vaeva nägema, et sealt midagi välja lugeda saaks.
ERMi avalike suhete juht Kaarel Tarand möönis, et igaüks, kes on näitusel käinud, on ilmselt kogenud, et mõne koha peal tuleb tekstiekraanide lugemiseks tõesti natuke rohkem pingutada, näiteks võib seda põhjustada vitriiniklaasilt peegelduv valgus. Kuid põhipõhjus on ikkagi selles, et külastajatele võib tõepoolest tunduda, et valgust on vähe, tõdes Tarand.
Tema sõnul tegeleb muuseum pidevalt näituse nii-öelda peenhäälestusega ning selles suhtes arvestatakse mõistagi ka külastajate tagasisidet. Kuid ta rõhutas, et tehniliste nüansside – lisaks valgustusele näiteks ka helidega seonduva – puhul on paljus tegemist kompromissiga.
«Valgustuse puhul on see isegi teatud sundkompromiss,» nentis Tarand, et nad tahaks hea meelega panna rohkem valgust, aga see tähendaks seda, et rohkem valgust saaksid ka haruldased eksponaadid, kuid nende jaoks ei pruugi see olla just väga hea.
«Kui ekraanid on kohe vanade museaalide läheduses, siis seal ongi maksimaalne lubatud valgustus, mida saame kasutada, et see ei kiirgaks vana museaali peale,» selgitas Kaarel Tarand. See tähendab seda, et museaalidel omad piirangud, mis tulenevad nende materjalist ja loomusest.
«Oleme püüdnud valgusteid niimoodi suunata, et nad suunaksid oma valguse täpselt selle koha peale, mida meil on vaja välja valgustada ning valgustid said ekstra valitud niisugused, et need oleks museaalidele võimalikult vähe ohtu kujutavad, aga teatud kompromissid on seal paratamatud,» tõdes Tarand lõpetuseks.