Pevkur: arstitööd võib alustada ka Räpinas

Hanno Pevkur Foto: Raigo Pajula

Kui minister Hanno Pevkur peaks kõnelema arstiteaduskonna lõpuaktusel, siis ütleks ta lõpetanutele, et nad on saanud Tartu Ülikoolist väga hea hariduse, ning soovitaks neil  vaadata Eestis ringi laiemalt, mitte ainult Tartu ja Tallinna poole.

 

Sotsiaalminister Hanno Pev­kur, niisiis Eestis arstidel tööd jätkub?

Mida paremini läheb Eesti majandusel ehk igal ühel meist, seda paremini läheb ka tervishoiul.

Muidugi jätkub.

Eesti keskhaiglad Pärnus ja Ida-Virus ning üldhaiglad maakonnakeskustes on päris heal tasemel kohad. Nende poole on samuti mõistlik tulevikus oma pilk suunata.

Niisiis tahate öelda, et noorel arstil ei ole motivatsiooni leidmine kodumaal keeruline.

Eks igaüks otsib paremat sissetulekut. Euroopa üks aluspõhimõtteid on tööjõu vaba liikumine ja inimeste õigus vabalt valida endale töö- ja elukoht.

Kui lähiriikides on palgatingimused paremad kui meil, siis on ahvatlus sinna liikuda suur. Kuigi selline lõputu liikumine ei ole väga perspektiivikas. Ja me peame vaeva nägema selle pärast, et Eestis oleks arstidel hea olla.

Mullu võttis välismaale tööle minekuks terviseametist dokumendid välja 388 meedikut. Seda on palju.

See ei tähenda veel, et nad kõik on ära läinud. Varasem praktika on näidanud, et registrist tõendi välja võtnud arstidest pooled lähevad Eestist püsivalt välja teenust pakkuma. Osa käib ära ja tuleb tagasi, osa siirdub muudesse eluvaldkondadesse. Jah, see arv on viimaste aastate suurim, seda keegi ei salgagi.

Küsimus on praegu selles, et 2010. aasta oli tervishoius ikka veel väga raske. Kui vaadata tänavust aastat, siis üldist rahastamist oleme suurendanud kolm protsenti. Muidugi tahaksime rohkem, aga üle oma varju ei hüppa.

Ühe arstitudengi kuueaastane õpe läheb riigile maksma umbes miljon krooni. Kas teil ülikoolipingist tõusnud noorte arstide lahkumisest kahju ei ole?

Äärmiselt keeruline on kätt jõuga ette panna, ükskõik mis elualast me selles kontekstis räägime. Jah, Eesti on nii väike, et loomulikult on natuke kahju igast siin hariduse saanud spetsialistist, kes asub teise ühiskonna teenistusse. Aga loodan väga, et nad tulevad tagasi.

Võib-olla on õigus neil, kes ütlevad, et kui lähevad ära, siis maksku oma kooliraha kinni.

Siis peaks selle tegema kõikidel erialadel nii. Ka IT-spetsialistidele, inseneridele, õigusteadlastele... Siis peaksime taastama 25 aastat tagasi kehtinud süsteemi, kus oli riiklik suunamine ja sund töötada suunatud kohas kindel arv aastaid.

Siis võiks ju sama nõuda ka sel juhul, kui mõni Eesti helge pea saab Harwardis või Oxfordis õppimiseks sealse ülikooli stipendiumi. Kas see ülikool on siis midagi kaotanud, kui noor oma haridusega Eestisse tagasi tuleb?!

Me elame globaliseeruvas maailmas, uksed on lahti.

Aga kindlasti on maailmas häid kogemusi, kuidas kõrgelt haritud inimesi oma kodumaale tööle jääma meelitada.

Seda lahendatakse teistmoodi. Haiglad on eraõiguslikud juriidilised isikud, kas sihtasutused või aktsiaseltsid.

Kui mina näiteks haigla juhina näen, et mu hea eriarst või kirurg on jõudmas pensioniikka, siis ma küsiksin kõigepealt haigla omanike käest stipendiumi, millega toetada üht väljavalitud tudengit kolm või neli aastat ülikoolis ning hiljem ka residentuuri ajal.

Mina läheksin tipa-tapa Tartusse, leiaksin selle noore, ja seoksin ta võlaõigusliku kokkuleppega tulla minu haiglasse tööle.

Mujal maailmas käib selline värbamine üsna varakult.

Kas teie meelest ei peaks riik üldse aitama?

Meie peame tagama residentuuriõppe. Meie peame ka enne residentuuri selle miljon krooni iga arsti kuueaastasesse õppesse tagama. See on meie peamine ülesanne.

Ja kui me vaatame residen­tuurikulusid – need on kasvanud sel aastal peaaegu 10 protsenti, 121,7 miljonilt kroonilt 130,4 miljoni peale. See raha annab võimaluse maksta residentidele palka ja maksta ka juhendajatele lisatasu. See on riigi panus.

Kui me räägime aga haiglate teenindamisest, siis peavad nad ikka ise vaatama, milline on nende personali koosseis, ja mõtlema pikemalt ette.

Miks arstitudengid kaebavad, et just residentuurikohti ei jätku?

Kui vaadata seda, kui palju üliõpilasi lõpetab arstiõppe nominaalajaga, siis näeme, et see varieerub suuresti. Seetõttu mõnel aastal residentuuri soovijate hulk kuhjub.

Riiklike tellimuste puhul arvestatakse aga sedagi, millised on arstide vanused erialati ja millised on erialaseltside soovid näha järelkasvu. Mõned erialad on hoidnud oma tellimuse mõnda aega lukus, teistel erialadel on järelkasv pidev.

Siin on veel üks aga. Mis on tudengile populaarne, mis mitte. Näiteks on aastate jooksul jäänud täitmata kohti nii peremeditsiinis, sisehaiguste osas kui ka patoloogias. Seevastu kirurgia erialade konkurss on olnud alati suur.

Niisiis, asi ei ole must või valge. Tuleb vaadata kõiki tahkusid, ja need tahud on erinevad.

Kui arstidiplomi saanu residentuuri ei pääse, siis vaatab ta ringi, kas leiab Eestis tööd üldarstina. Ja kui ei leia, siis suundubki välismaale. Mis muud varianti te pakute?

Kui ta tahab ilmtingimata tööle asuda Tallinna või Tartusse, siis seal on üldarstina tööd leida jah väga keeruline. Aga riigis tervikuna on pilt teine.

Ta võib üldarstina minna kiirabisse, kaaluda tööd Räpina või Loksa brigaadis. Või maakonnakeskuste haiglaisse. Arsti karjääri võiks alustada ka nii.

Palga suurus ei ole see, mis lähivälismaal.

See palgamotivaator tuleks samuti kuhugi konteksti panna.

Eesti arsti keskmine palk on suurusjärgus 27 000 krooni. Riigi keskmine palk on 12 000. Eesti arsti keskmise palga suhe riigi keskmisesse palka on niisiis 2,25.

Õpetajail, päästjail ja politseinikel on see suhe alla 1,0. Aga nendegi puhul eeldame, et nad on professionaalid ja teevad head tööd.

Ma olen nõus, et arstiks õppimise aeg on pikk ja inimeselt endalt suurt panust nõudev. Ja ka arsti vastutus on ääretult suur. Seepärast ongi ta palk 2,25 Eesti keskmist palka.

Kui võrdleme Soome arsti keskmist palka sealse keskmise palgaga, siis suhtarvuna on see Soomes isegi natuke väiksem kui Eestis.

Kui tahaksime aga, et Eestist keegi palga pärast ära ei läheks, siis peaksime tõstma arsti keskmise palga 70 000 – 80 000 kroonile ehk 5000 euro peale. Aga mis siis sel juhul ütleksid meie päästjad ja politseinikud, kes peavad samuti elusid päästma? See on see küsimus.

Me saame elada ikka omas keskkonnas ja ruumis. Kui me tahame arstide sissetulekuid suurendada, siis peaksime mõtlema ka teiste elualade palkade suurendamise peale.
Seda saab teha ainult siis, kui riik tervikuna saab jõukamaks.

Arstiüliõpilased vaatavad välismaa poole aga juba pärast teist või kolmandat kursust ning seda eelkõige hea praktikakoha pärast.

Siin on küll üks väga oluline samm ära tehtud – nüüd on arstiüliõpilasel ka Eestis õigus abiarsti või arsti abilisena töötada.

See on Eesti meditsiinis veel nii uus asi, et ei tea, kuidas arsti abilistel hakkab tegelikkuses minema?

Usun, et läheb hästi. Ka patsiendid peavad selle muudatuse muidugi omaks võtma, leppima, et temaga võib tegeleda arstiteaduskonna üliõpilane. Ja kui diagnoosi paneb arsti abiline, siis vastutab ikkagi arst. Arst peab tudengi oma kaitsva tiiva alla võtma.

Samas on see hea sümbioos: koos töötavad kogenud arst ja tudeng, kel on ülikoolist saadud värskeimad teadmised.

Kas arsti abilised on teretulnud, kas neile kohta jätkub?

Kui näiteks haiglates praktiseerivad arstid ei ole ise selleks valmis, siis on lugu keerulisem. Aga seda oleme haiglatega arutanud ja loodame, et kõik hakkab kenasti toimima.

Sellest võiks saada koguni lisastiimul näiteks üldhaiglatele. Nad võiksid pingutada ja abiarste enda juurde agaralt tööle kutsuda. See võiks olla üks ideaalsetest lahendustest, kuidas saada endale tulevikuks koolitatud arste.

Kui palju peaks olema arste Eestist lahkunud, et te muutuksite murelikuks?

Ma olen juba praegu murelik. Suur hulk arste võtab registrist välja oma tõendid sõltumata sellest, kas nad lähevad välismaale või mitte. Ma olen murelik. Just väikeste haiglate seisukohast. Arstiabi peab olema kättesaadav kõikjal Eestis.

Kas ei võiks arstide puudust äärealadel lahendada siiski nii, et topeltpalk ja tulge?

Peremeditsiinis on kaugusekoefitsient täiesti olemas – 1,2. Jah, me võime arutada, kas see koefitsient võiks olla suurem. Võiks ka arutada, kas kaugemates üldhaiglates peaks selline koefitsient samuti rolli mängima. Ida-Virumaa tegevuskavas on see mõte muide sees.