Vastukaja: lisatulu hoidis ära vee hinna tõusu

Tartu Veevärgi juhataja Toomas Kapp (Reformierakond). Foto: Margus Ansu

Munitsipaalettevõtte reorganiseerimise käigus 1997. aastal otsustati Tartu veemajanduse korraldamiseks moodustada aktsiaselts, mille äriseadustikust tulenev eesmärk on teenida kasumit. Otsustajad olid volikogus esindatud erakonnad. Võimul olevad poliitjõud Tartu 2000, Mõõdukad ja Isamaaliit nimetasid oma esindajad nõukokku.

Toona otsustati, et linn veemajandusse raha ei paiguta ning kogu arendustöö teeb ära Tartu Veevärk, mille ees seisid väga suured ja rahakulukad ülesanded, sest kogu linna reovesi voolas jõkke, nuriseti vee kvaliteedi üle ja veeavariid olid igapäevased veekatkestuste põhjustajad.

Palju majapidamisi kasutas koduõue kaevu vett ja laskis oma reovee sinnasamasse kõrvale imbkaevu. Suured ehitused reoveepuhasti ja -tunneli rajamiseks olid alanud, abiga toetas Šveits, laenu andsid EBRD js NEFCO.

Veemajanduse eesmärkide saavutamiseks pidi ettevõtte majandamine olema korraldatud võimalikult tõhusalt ning teenima muu hulgas lisatulu. Ühe võimalusena nägid veevärgi nõukogusse valitud linnavolikogu esindajad ette vaba raha juhtimise ja kinnitati vastav kord, mida hiljem on täiendatud.

Samal ajal likvideerisime usinasti veeühistuid kõrvuti tänavate asfalteerimisega ning muude suuremate ja väiksemate projektide kõrval valmistasime ette kolme suuremat abiprojekti.

Ajavahemikku 2001–2006 jääb kolme suurema osaliselt välisabiga rahastatud projekti – Anne joogivee projekt, tunnelkollektor Kesklinna-2 ja 50+50 – valmimine, mille kogumaksumus oli pool miljardit krooni. Ettevõte garanteeris omafinantseerimise ja käibemaksu tasumise, mis eeldas raha olemasolu.

Kuni 2008. aasta sügisel maailmas Lehmann Brothersi pankrotiga vallandunud finantskriisini ei olnud Tartu Veevärgil nõukogus kehtestatud korra järgi raha paigutades ühtegi probleemi ei rahaturufondi osakutega ega ka võlakirjadega, strateegia toimis laitmatult.

Kahjuks evib rohkem tulutoov strateegia ka riske. Pärast finantskriisi algust tabasid meid väiksemad ehmatused SEB-fondi osakutega ning Alta Grupi võlakirjadega – esimene lahenes nädala jooksul positiivselt, teise lahendamine käib. Need erinesid endise nimega Kalevi ehk nüüdse nimega Luterma juhtumist, kus lahendid on leitud.

2008. aastal oli Kalevi omanduses kommivabrik Kalev, Tere piimatööstus, pagaritööstused ja muud varad. Tegu oli Eesti tuntuimate ja usaldusväärsete kaubamärkidega, kuid nüüdseks lasub Lutermal vara väljakantimise kahtlus. Selliste ohtude eest pole täielikult kaitstud ükski ettevõte ega eraisik. Pankrotihalduril on õigus tehinguid tagasi pöörata, et kaitsta võlausaldajate huve.

AS Tartu Veevärk kui kasumit taotlev äriühing on kümne aastaga aktiivselt ajutiselt vaba raha juhtides, sealhulgas võlakirjadesse investeerides, teeninud 68,1 miljonit krooni finantstulu, mida on umbes 58 miljonit krooni enam, kui oleks teeninud deposiiti paigutades, mis samuti pole riskivaba. Tartlastena mäletame hästi Era Panga ja Maapanga pankrotti ning hoiused pankades olid viimase finantskriisi ajal garanteeritud ainult 50 000 euro suuruses summas.

Teenitud raha on edukalt kaasa aidanud meie eesmärkide täitmisele. Palju on investeeritud torustikesse ning vee hind on suudetud hoida stabiilne ja taskukohane – Tartus on Eesti suurematest linnadest madalaim vee hind.

Reoveekogumisalal on välja arendatud ühiskanalisatsioon ja kõigil on liitumisvõimalus, ainsa linnana arendatakse süsteemselt välja lahkvoolset kanalisatsiooni, et linn saaks areneda. Ilma teenitud lisatuluta oleks viimased kolm aastat vee hind pidanud olema 20 protsenti kõrgem, mis oleks löönud vähemkindlustatuid.

Tartu erineb Tallinnast, kus erastatud ettevõttest võetakse igal aastal välja suurt kasumit, keskmine vee hind on ligi kaks korda kõrgem kui Tartus. Samas oli seaduses sätestatud ja erastamislepingus 2007. aastaks ette nähtud kanalisatsioon reoveekogumisalal 2009. aasta lõpuks välja ehitamata.