Juhtkiri: punase tulega peldikuuks

Eelmise aasta lõpul avatud Küüni tänava streikiv miljonikäimla on kahe nädala jagu päevi punast alarmtuld näidanud ja suletud olnud ning jätnud paljud hädalised ukse taha.

FOTO: Margus Ansu

Tallinna üle saja miljoni krooni maksma läinud vabadussammas on oma kestva jukerdamisega tõstnud igasuguste untsuminemiste lati nii kõrgele, et raske on muis Eestimaa paigus leida üritust või asja, mis võiks tema tasemele tõusta. Ei hinna, aja ega sambaga seotute taluvusvõime poolest. Aga pentsikut juhtub mujalgi, ka meil Tartus.


Detsembri lõpus püstitati Emajõe äärde mustast klaasist sammas, mida hakati võidukalt Tartu vabadussambaks kutsuma, sest erinevalt sada korda kallimast Tallinna sambast põlesid seal värvilised LED-tuled ja veemõõdusammas näitas numbreid, mille tarvis ta püstitatigi. Sambalt saab teada, kui kõrgel või madalal asub Emajõe veetase ning milline on vee- ja õhutemperatuur. Aga kõike ei saa, sest veetemperatuuri andur ei tööta.

Tallinnast on käibele läinud teinegi mitmes mõttes märgiline lendsõna – miljonipeldik. Mäletate, paljude aastate eest ehitati Toompeale modernne kehakergendamiskoht, mille hind tundus paljudele üle mõistuse kõrge. Suhtumine miljonisse krooni on aastate möödudes muidugi kõvasti muutunud, nii et kui Tartus hakati rääkima avaliku käimla ehitamisest südalinna, ei tehtud hinnaks arvestatud 1,4 miljonist kroonist erilist numbrit.

Paika pandi ta eelmise aasta lõpus Küüni tänava äärde ilma suurema kärata, ning ime küll, ära jäid isegi käredad dispuudid asukohavaliku üle. Ilmselt sellepärast, et avaliku tualeti vajadusest rohkete linlaste ja turistide käiguteede läheduses on Tartus samuti mäletamata aegadest räägitud, nii et kutseliste vastusõdijate piigid võisid juba üsna pudedad olla.

Kui sellest omamoodi koduloolisest sündmusest sai mööda üks kuu ja mõni päev, oli kõrgtehnoloogilise rajatise mugavusi kasutanud 130 hädalist, makstes teenuse eest 20 eurosenti.

Kuidagi vähe isegi pakase ja lumerohkusega? Või pigem koguni palju, sest pool jaanuarikuud see Rootsis toodetud riistapuu korralikult tööle ei hakanudki. Ilmnenud hädasid ja nende diagnooside versioone on Tartu Postimees kirjeldanud 3. veebruari lehes ning küllap kohalekutsutud tehnikud selgitavad, kas käimlale tõesti ei meeldi meie eurosendid, alla viie kraadi langev õhutemperatuur või on põhjus muus.

Enamasti pole vajadust kahelda tegijate heades kavatsustes, ent nende elluviimisel tasuks küll olla hoolikam, täpsem, teadjam ja kaalutlevam, et vältida uute «vabadussammaste» teket või algatusi, mis kehva teostuse tõttu suure osa oma mõttest kaotavad. Nagu on jäänud sageli õnneasjaks võimalus näha Juri Lotmani mälestusmärgi veevalgusmängu või purskamas kaitsekolledži esist purskkaevu.

Muu hulgas pidanuksid pisut rohkem kaalutlema ka rajatise paigaldajad. Tartu Postimehes ilmus humoorikas pilt valgest kutsust suletud peldikuukse taga. Samamoodi võivad kellegi pildikarpi või lihtsalt möödujate vaatevälja sattuda käimlasse sisenemist ootavad kehahädas inimesed. Diskreetsuse mõttes olnuks ju parem paigutada sissepääs pargi poole.

Ehk paneb uue käimla streik nii mõnegi asja üle tõsisemalt järele mõtlema.

Tagasi üles