Kaarel Kiidron võiduväravast: jumal tänatud, et jäin realistiks

Foto: Kristjan Teedema

Tartu Tammeka saavutas jalgpalli meistriliigas suurepärase võidu, kui tulemusega 3:2 alistati valitsev meistermeeskond FC Flora. Tartlaste võiduvärava lõi meeskonna kapten Kaarel Kiidron viis minutit enne kohtumise lõppu.

Võit on Tammekale seda magusam, et juuli lõpus tunnistati Tamme staadionil Flora 4:0 paremust. Samas hooaja kahes esimeses, Tallinnas toimunud Floraga peetud kohtumises suutis Tammeka mõlemal puhul välja võidelda 0:0 viigi.

Võit tõstis Tammeka seitsmendale kohale, Flora, kes tõusnuks võidu korra liidriks, jätkab kolmandal kohal.

Mängujärgne intervjuu Kaarel Kiidroniga

Tuled just riietusruumist. Mida kaptenina meeskonnakaaslastele ütlesid?

Ütlesin, et sellise hingestatud võitlusega tulebki edasi panna, ning seda ei ole vaja näidata mitte ainult mängudes vaid ka trennides. Me oleme sellega tegelenud ja ma arvan, et meie viimased mängud on selle poole pealt palju paremad olnud.

Tänane võit on küll suurepärane, aga ei tasu pilvedesse tõusta, tuleb samamoodi edasi panna. See üks mäng, aga meie eesmärk on palju suurem ja palju pikem.

Kas võib väita, et teie teine poolaeg oli kogu tänavuse hooaja parim?

Kas just hooaja parim, aga kui Florat võidame, siis võib öelda küll, et on väga hea poolaeg. Samas esimese poolaja järel oli seis 1:0, teine poolaeg jäi 2:2, nii et kui nii vaatad, siis ei olnud väga hea poolaeg (naerab – toim).

Aga muidugi, suutsime palju olukordi luua, kuigi eks see oli osaliselt tingitud ka sellest seisust – Flora ilmtingimata tahtis ja pidi meile väravat lööma, tänu sellele saime mängus sees olla. Eks meil teise poolajaga on tänavu probleeme olnud, oleme just siis lubanud endale palju väravaid lüüa. Aga võib kokkuvõtvalt öelda küll, et selle hooaja parimaid teisi poolaegu.

Taaskord oli teie jaoks tegemist kolmanda mänguga ühe nädala jooksul. Kui väsinud mehed olid?

Jalad olid lõpuks pehmed küll, aga eks Floral oli samuti raske. Aga mängus sees olemine innustab rohkem pingutama.

Räägi natuke ka oma võiduväravast.

Ennetasin seda, et pall läheb pikaks ja vastane ei ulatu, jooksin varem sisse. Alguses käis peast läbi mõte, et virutan pealsega täiega risti, aga jumal tänatud, et seda ette ei võtnud, jäin realistiks. Tuli lihtsalt pallile pihta saada ja väravavahist mööda lükata. Pärast seda läks pilt mustaks ja ma ei tea, mis edasi juhtus (naerab – toim).