Jüri Kõre: isapalk ja «emapension» – ühe medali kaks poolt

Jüri Kõre.

FOTO: .

Eesti ühiskondlikus elus ei ole näha mõjusate riigiväliste subjektide tegutsemist. Keegi ei boikoteeri hinnakokkulepete sõlmijaid, ei tõkesta keskkonnaohtlike veoste liikumist, ei kogu allkirju, et nõuda sekkumist seal, kus moraal ja seaduse mõte seda (sekkumist) eeldab.


Ja nii saavad valdkonna eest vastutajad lahenduste või alternatiivide otsimise sildi all rahulikult tegelda asendustegevusega. Meeste ja naiste võrdsete võimaluste loomise sildi all korraldatakse näiteks üha uusi ja uusi palgauuringuid.

Muidugi on huvitav mõistatada, kas paariprotsendine muutus meeste ja naiste keskmise palga proportsioonis on uuringu viga või kirjeldab ta mingit sisulist tendentsi. Ent sel ajal, kui see mõistatamine käib, veereb aeg omal vääramatul moel. Palga erinevus ulatub ka muudesse valdkondadesse, neisse, mida korraldab riik või pidulikumalt öeldes avalik sektor. Näiteks sotsiaalkaitsesse.

Vähem vallasvanemaid

Sotsiaalkaitsesüsteemide üldine ülesanne on indiviidide võimaluste ühtlustamine. Lapse sünd, vallasemadus, perekonna lagunemine jms perekonnaeluga seotu on viimasel poolsajandil muutunud järjest rohkem eraasjast ühiskondlikuks vastutusalaks.

Lapse sünni planeerimine muutub noortes peredes järjest peenemaks, lausa teaduslikuks toiminguks. Kuid sellegipoolest on keskmises peres selle sammu tulemuseks sissetulekute vähenemine, nii et noore pere majandusliku toimetuleku probleem jääb ikka ja alati päevakorrale.

Keskendumine vanemahüvitise väärtuste kiitmisele ei ole lasknud näha hoopis sisulisemaid muutusi sünnituskäitumises. Viimase kümne aasta jooksul on järsult vähenenud vallassündide sagedus.

2000. aastal oli 17,7 protsendil sündinutest isa tuvastamata (st vähemalt formaalselt oli tegu vallaslastega), 2009. aastal oli neid ainult 7,4 protsenti. Nii vähe oli Eestis vallassünde viimati rohkem kui kolmveerand sajandit tagasi.

Samas proportsioonis, ligi kaks korda, on vähenenud vallasvanematele makstavate toetuste osa (4 protsenti 2000. ja 2 protsenti 2009. aastal kõigist peretoetustest).

Selles olukorras on tekkinud valdkonnasisene ressurss, mille arvelt oleks võimalik tõhusamalt kompenseerida ühis­konna nigelast elukorraldusest tulenevaid mõjusid peredele.

Mõtlen elatusraha, mida riik vaatamata kohtutäiturite eraettevõtjaks tegemisele, ron­gaisade registrite loomisele jm Krõlovi valmi stiilis pärdikutest orkestrantide istumiskohtade muutmisele ei suuda isade rahakottidest välja õngitseda.

Mõneti tõhusam lahendus – riikliku puhverfondi loomine – on mujal ennast õigustanud. Kuid Eesti poliitikutele ei ole meelepärane taotlus, mida puhverfondiga ellu viiakse – luua lastele, kelle vanemate abielu pole nii hästi õnnestunud, võrdsemad võimalused täisealiseks saamisel.

Vanurite vaesus

Kõrvuti noore ema rahamuredega hakkab järjest selgemaid piirjooni võtma teine probleem – eakate naiste vaesus. Kõige dramaatilisemal kujul ilmneb see juhtudel, kui pensionist ei jätku hooldekodu eest tasumiseks, kui lapsed ei ole võimelised ja omavalitsus ei soovi puudujäävat summat maksta.

Vanurite vaesus oli mujal maailmas terav kuni 1970. aastateni ja on praegugi mõneti aktuaalne näiteks Saksamaal. Pikk lapse hooldamise aeg, seejärel osaajaga töö, meestega võrreldes madalam palk diferentseerisid järsult meeste ja naiste pensionid.

Saksa pensionisüsteem on Euroopas erandlik, selles sisuliselt puudub solidaarsus- või rahvapension (meie mõistes esimene sammas). Kel tööaastaid napib või teenistus madal, sel on ka nigel pension. Tõsi, eakaid saksa vanaprouasid ei ähvarda hooldusest ilmajäämine, sest nii hooldushaiglaid kui hooldekodusid rahastatakse haigekassa eelarvest.

Eesti pensionisüsteemi loojad «disainisid» meie esimesse sambasse Saksa pensionikorralduse elemente, see loob naistele meestega võrreldes palju halvemad pensionitingimused.

Kui liidame kõik emade sissetulekuid mõjutavad tegurid (laste sünni ja hooldamisega seotu, kas või hiljaaegu välja toodud fakt, et iga laps vähendab naise palka 1,2 protsenti, üldise meeste ja naiste palgaproportsiooni mõju jm), siis saame päris pika loetelu ja arvestatava kaotuse. Ja ükskord mõjutavad need arvud ka pensioni. Nii et «isapalga» saaja on «emapalga» saajast ikka tublisti rohkem hinnatud.

Üksikute eelised

Üks riigikogu valijate laudadele pandud lubadustest on emapensioni idee. Allakirjutanu ei hakka seda lähemalt selgitama, sest oht valimispropaganda tegemise eest kommenteerijate meelepaha alla sattuda on suur.

Lihtsustatult on see laste arvuga seotud pensionilisa: ühe lapse korral pool keskmist vanaduspensioni, kahe puhul üks keskmine, kolme lapse puhul poolteist jne keskmist aastas lisaks. Ilmselgelt on see üldiselt kahvatute sotsiaalvaldkonna korraldamise ettepanekute hulgas üks sisukaimaid.

Esimese pensionisamba roll on sotsiaalne – eakate majanduslike võimaluste võrdsustamine. Ja emapensioni komponendi lisamine olemasolevatele teenib seda ülesannet.

Arvamused, et pensionikorraldus on tulevikus võimalik ilma solidaarse osata, puhtalt tööpensionina, on utoopia, millel pole määratud täituda. Kuid eelnev ettepanek (selle elluviimine) ei taga emadele sugugi võrdseid heaolu võimalusi.

Olgugi et lasteta naiste (meestest rääkimata) sissetulek on emade sissetulekust suurem, tagab omavalitsus lastetutele vanaduses hooldusteenused. Erinevalt üksikust naisest ei maksa ema hoolduse kulusid üldjuhul omavalitsus, vaid lapsed. Ka siis, kui neil selleks võimalusi (vaba raha) ei ole.

Järgmise sammuna tulebki emadele taotleda suuremat võrdsust hoolekandes. Sest vanadust ei saa üle elada, nagu lubas Postimehe arvamusliidrite päeva loosung. Vanana tuleb elada. Väärikalt!

Tagasi üles