Tartust pääsesid Simpel Sessionile oma võimeid näitama kaks rulatajat ja neli trikiratturit. Keset tihedat harjutamisperioodi õnnestus rulatajate ja kahe trikiratturi hoogu pidurdada veidi väikese jutuajamisega.
Tartu poisid ootavad pinevalt Simpel Sessionit
/nginx/o/2015/01/20/3694563t1h889f.jpg)
4. veebruar 2011, 12:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
18-aastane rulataja, Raul Urberg aimas juba ette, et saab Simpel Sessionile võistlema. «Aga ma julgenud veel enne, kui nimi ka nimekirja jõudis, õnnelik olla,» ütleb Tartu kommertsgümnaasiumi õpilane.
Eesti Maaülikooli tudengile Jarmo Kangrole tuli kutse võistlusel osaleda suure rõõmusõnumina. «Terve hooaeg on hüppeliigese pärast metsa läinud,» räägib 19-aastane rulataja.
Trikiratturid, Tartu kunstigümnaasiumi abiturient, 18-aastane Marko Kirso ja maaülikooli maakorralduse tudeng, 20-aastane Kristjan Aasmäe, tunnistavad, et on samuti võistlusele pääsemise üle õnnelikud.
«Sessioni muudab eriliseks see, et sinna tulevad need sõitjad, keda sa internetist vaatad,» ütleb Marko. Kristjan on kuulnud, et isegi välismaa sõitjad on Simpel Sessioni maailma parimaks võistluseks tituleerinud. «See on rohkem pidu kui võistlus,» selgitab ta.
Ettevalmistused võistluseks
Küsimusele, kas enne Simpel Sessionit ennast kuidagi ka vormi aetakse, vastavad trikiratturid ja rulatajad justkui ühest suust: «See on rohkem nagu hobi, elustiil.» Nad ei suhtu oma tegevusse kui tõsisesse tippsporti, kus enne võistlust tuleb dieedil olla ja kõvasti trenni teha. «Nüüd on natukene hilja, et uusi trikke õppima hakata,» muigab Raul.
Ometigi tuleb ju Simpel Sessioniks kuidagi valmistuda. «Igal aastal on üks või kaks inimest, kes on treeningul end vigastanud ja ei saa põhivõistlusel osaleda,» teab Marko rääkida. Seetõttu teevadki poisid trenni oma võimete kohaselt, riskima enne Simpel Sessionit ei hakata. Kui esimene trikk välja tuleb, siis pidavat poiste meelest võistlus edasi juba rahulikult sujuma.
Rulatajad tunnistavad, et väga palju oleneb võistlusel esinemine päevast ja enesetundest. «Mõni päev võid sa osata trikke, mida sa muidu ei oska, teisel päeval ei tule isegi põhitrikid välja,» ütleb Jarmo, kuid ei oska selgitada, miks see nii on.
Raul kardab, et hakkab enne võistlust närveerima. «Mulle tegelikult ei meeldi võistelda, ma ei kannata seda pinget,» sõnab ta.
Vigastused ei takista
Vigastustest rääkides elavnevad kõik silmanähtavalt. «Neli aastat tagasi murdsin jalaluu ja kunagi lõin oma varba nii ära, et ei saanud kuu aega sõita,» haarab sõnajärje Raul. Jarmol on märksa värskem vigastus ette näidata: nädala alguses oli ta rulatades näpule nii kõvasti haiget teinud, et tagajärjeks oli kahekordseks paistetanud sõrm.
«Jalgade sidemete rebend on tavaline nähe,» viivad Marko ja Kristjan trikiratturite vigastustega kurssi. Marko hinnangul tekib väiksemaid vigastusi umbes kord kahe kuu jooksul ja siis ei saa jälle paar päeva sõita.
Vigastused ekstreemsportlasi ei takista, küll arvavad nad üksmeelselt, et arengut piiravad treeninguvõimalused. «Paljud Eesti rulatajad oleksid väga heal tasemel, kui meil oleksid võimalused, kus korralikult trenni teha,» arvab Jarmo.
Trikiratturid ja rulatajad selgitavad, et nende alad on erinevad ja nõuavad ka erinevaid tingimusi. «Tartu pargis jõuavad ratturid ja rulatajad mingisuguse limiidini, edasi väga ei saa, sest asjad on kogu aeg samasugused ning pooled asjad on üldse puudu,» ütleb Jarmo.
Pidevalt ühe ja sama sisustusega hallis sõitmine tõmbab Jarmo meelest harjutajatel motivatsiooni maha. Sellega nõustuvad ka mõlemad trikiratturid.
«Tartu sisehall on tegelikult parem kui mitte midagi, aga siin pidevalt sõites hakkab igav – piirid tulevad ette,» räägib Marko. Lahendusena pakuvad ekstreemsportlased välja kahe pargi ehitust: üks BMXide ja teine rulade jaoks.
Erinevad atraktsioonid
Rulatajad ja trikiratturid – ekstreemspordialade esindajad mõlemad, kuid siiski on ka nende vahel hõõrumisi olnud. «Kui sõitma hakkasin, siis jäid rulatajad igale poole ette, oli sõda, aga nüüd oleme põhimõtteliselt kõik sõbrad omavahel,» ütleb Kristjan.
«Kui Tartu sisehalli sisustamiseks läks, siis olid ka kõik tülis: ühed tahtsid oma obstaak-leid ja teised teisi,» meenutab Marko, selgitades, et rulatajate ja ratturite atraktsioonid erinevad juba ainuüksi kõrguse poolest.
Kristjani ja Marko sõitu spondeerivad vanemad. «Võiks ju sponsoreid olla, aga saab tegelikult ilma ka hakkama,» arutlevad nad. Siiski ei lükkaks ekstreemsportlased tagasi mis tahes pakkumisi. «Kui isegi spondeeritaks korra välismaal harjutamas käimist, oleks see väga suur asi,» ütleb Jar-mo.
Vigastada võib end ekstreemspordialasid harrastades küllaltki tihti ja kõvasti, miks siis üldse sellist sporti teha? «See on see riski võtmine. Miks inimesed üldse riskivad? Miks osa inimesi hüppab katuselt langevarjuga alla?» küsib Marko vastu. «Sest see on põnev,» annab ta kohe ka vastuse.
Simpel Session
• Simpel Session on 5.-6. veebruaril Saku Suurhallis.
• Tartust pääsesid võistlusele trikiratturid Ingvar Neumann, Andres Lainevool, Marko Kirso ja Kristjan Aasmäe ning rulatajad Jarmo Kangro ja Raul Urberg.