Udmurdi kunstnik kinnitab kanda Lõuna-Eestis

Tartus Gildi galeriis näeb Moskvas vaibakunstnikuks õppinud Zoja Lebedeva pilte, mis ta on maalinud viimase viie aasta jooksul Eestis. Foto: Kristjan Teedema

Udmurdi kunstnik Zoja Lebedeva tõi eelmisel nädalal Gildi galeriisse 16 akrüülmaali ja valiku graafikat. Ta looming näib unenäoline ja lummav, isegi sakraalne.

Zoja Lebedeva (snd 1957) kandis seljas udmurdiainelist kleiti, mille ta on õmmelnud käsitsi, piste piste haaval. Selgub, et niisugustest kleitidest on Zojal terve kollektsioon. See rändab mööda ilma ringi ning modellid esitlevad neid järjepanu rahvusvahelistel etnograafia- ja kultuurifestivalidel.

Zoja Lebedeva ongi tuntud eelkõige kui tekstiili- ja vaibakunstnik.

Moekunstnikuna ei kopeeri ta oma loomingus kunagi vana, vaid kasutab sajanditevanuseid võtteid ja looduslähedast mõtteviisi. Ta korraldab käsitsi õmblemise meistriklasse, kus tähtis ei ole mitte tingimata uus kleit, vaid selle loomine. Käsitsi õmblemisest kujuneb siis mitmeks päevaks otsekui meditatiivne tegevus, mis ravib hinge ja virgutab meelt.

Eriti kuulsaks on Zoja Lebedeva teinud tema suuremõõtmelised taimevaibad, mille näitused  Moskvas, Kaasanis ja Nižni-Novgorodis löövad laineid, rääkimata ta loomingu näitustest Udmurdimaal Iževskis, Bobi-Utšis, Malaja Burgas, Buranovos.

Vanaemade leidja

Kohanimi Buranovo võib meelde tuletada Buranovo vanaemasid, kes 2012. aastal Bakuus aset leidnud Eurovisiooni lauluvõistlusel kuulsaks said.

Need vanaemad «korjas» juba aastaid tagasi üles just Zoja Lebedeva, kes muretses Udmurdimaa laulude kadumise pärast ja kes on leidnud võimalusi neid salvestada. Vanaemasid polnud mitte kuus, nagu Eurovisiooni laval, vaid kuuskümmend.

Ühe oma kunstiprojektiga pani ta need memmed ka joonistama, soovides inimesteni viia mõtet, et kunstnik on igas inimeses olemas, anna talle vaid värvid ja ta maalib.

Üks Lebedeva kunstiaktsioone kannab nime «Fotoloendus». Selle käigus on Zoja Lebedeva Udmurdimaa külades üles pildistanud kõik elusad hinged: inimesed, kassid ja koerad.

Samuti huvitub ta filmikunstist, ta ise on saanud olulisi rolle näitlejana ning olnud külaline soome-ugri filmifestivalidel (FUFF), mida Võrumaal tänavu kolmandat korda korraldati.

Kui 2015. aastal valiti Obinitsa soome-ugri kultuuripealinnaks, oli Lebedeva taas Eestis ning sealt avastas ta Eesti filmioperaator Vaidu Vidil. Ta leidis, et Zoja mõtleb ja räägib täpselt niisamuti, nagu temagi tunneb.

Nüüd on nad lahutamatu paar – abielus eelmise aasta oktoobrist ja elavad Kanepis.

Armastuse plõks

«Ma ütlesin talle kohe, minul aega ei ole! Kas tuled mulle naiseks või ei tule,» meenutas Vaidu Vidil, kes oli samuti Gildi galeriis Zoja piltide näituse avamisel.

Vaidu Vidil on dokumentalist, teinud kümme aastat filme ja uudiseid Soome televisioonile.

«Mina algul ei uskunud, mõtlesin, et Vaidu teeb nalja. Teist korda ka ei uskunud. Alles kolmandal korral hakkasin kaaluma ja jäingi nõusse,» rääkis Zoja Lebedeva naerdes. «Me - eestlased ja udmurdid oleme ju mõlemad metsarahvad, kes armastavad elada omaette, hajali. Udmurtias hajali külasid küll kahjuks enam ei leia. Kõik talud on sunniviisil ridaküladesse ära veetud...»

«Need kaks, kes kokku said, on sugulashinged,» sõnas kõrvalt kunstikoguja Jaak Metsalu, kes Zoja Lebedeva pilte Gildi galeriile vahendab ning ka Vaidu Vidilat aastaid tunneb.

Gildi galerii perenaine Roosi Pedassaar oli uue näituse üle väga õnnelik, ja ütles, et kahtlemata on need väga suure väega pildid.