/nginx/o/2010/08/30/424671t1h3aaf.jpg)
Kõne- ja kuulmispuudega lapsi õpetava Tartu Hiie kooli kauaaegse direktori Helgi Kleini (63) silmad lähevad nii mõnelgi liigutaval hetkel veekalkvele. Nii ka eile, kui ta kuulis, et vabariigi president autasustab teda Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.
«Pedagoogid teevad ju ikka tööd südamega,» ütleb ta justkui vabandavalt. Kogub ennast ja ütleb: «Olen siin majas olnud nii kaua, et lapsed vahel uurivad: kui vana sa oled? Kui vastan, et mul on sada aastat juba täis, jäävad nad enamjaolt nõusse. Mõni lisab mõistvalt, et eks tema ema ole sama vana.»
Algus
Helgi Klein tuli aastal 1972 Hiie kooli eesti keele ja kirjanduse õpetajaks, omandas töötamise kõrvalt ka eripedagoogi kutse ning oli kümme aastat õppealajuhataja. 1984. aasta novembrist peab ta direktori ametit. «Algus oli raske, see maja oli nii külm ja kõle,» meenutab ta.
Nüüd näitab ta külalistele ilusaks remonditud ja avarat koolimaja: hubaseid klassiruume, taastusravi- ja nõustamiskabinette jne. Väljastpoolt Tartut pärit lapsed elavad uuenduskuuri läbinud õpilaskodus, mille renoveerimine kandideeris mullu Tartu aasta teo tiitlile. Direktori sõnul on peredele suureks abiks see, et õpilaskodus elavatele lastele on nii toit, õppevahendid kui ka huviringid tasuta.
Koolis on ilusad ruumid ka neile kuulmis- ja kõnepuudega lastele, kes tulevad koos vanematega taastusravisse.
Pisut üle 300 õpilasega koolis on suhted lähedasemad ja soojemad kui hiiglasuures tavakoolis, usub direktor. «Kui lähen mõnel hommikul kõige väiksemaid õpilasi kaema, heidavad nad vahel ette: sa ei ole nii kaua meie juures käinud. Jah, nad sinatavad mind, sest kurt laps teietab seda inimest, keda ta ei ole omaks võtnud.»
Kas Hiie kooli direktor oskab viipekeelt? «Saan hakkama, aga me rõhume ikka kõne arendamisele,» vastab ta. Koolis õpib erineva kuulmispuudega lapsi, mõni teeb läbi imelise arengu ja läheb tavakooli.
Aga ka need kuulmis- ja kõnepuudega noored, kes lõpetavad Hiie kooli, saavad elus hästi hakkama. Nad töötavad ehitusviimistlejatena, kokkadena jpt erialadel. Direktor osutab aknalauale asetatud pildile, kus teda kallistab naerusuine koolilõpetaja. «Sellistel hetkedel mõistan meie töö olulisust,» ütleb ta.
«Aga lähme vaatame mõnda tundi,» pakub koolijuht ja koputab 4. klassi uksele.
«Öelge ausalt, kes on minu käest noomida saanud?» hõikab direktor heatujuliselt. Üks poiss noogutab, teine kehitab õlgu ja usina olemisega tüdruk raputab innukalt pead. «Aga kes on saanud kiita ja kommi?» Vastuseks tõuseb kätemeri.
Direktor tunnistab, et vajadusel võib ta teha nii kurja häält, et see kostab teise koridori otsa. «Aga ma ei pea halba meeles ja julgen tunnistada ka oma vigu.»
Eks koolis juhtu ju nii mõndagi. Kuigi Hiie kooli õpilastest on 80 protsenti poisid, tuleb äpardusi ette ka õrnema soo esindajatel.
Näiteks kasvatasid 7. klassi tüdrukud kunstiklassi ukse taga tiritamme, õnnetuseks kaotas üks neiu tasakaalu ja kukkus nõnda õnnetult, et kõrged kingakontsad lõhkusid kraanikausi.
Seletuskirjas pihtis neiu tõsimeeli, et mõistab direktori meelehärmi, kuid emmel küll kraanikausi asendamiseks raha pole... Muidugi hajus koolijuhi pahameel ruttu.
Lapsed
«Olen leppinud, et elu ei kinkinud mulle endale lapsi, aga samas on mul neid ju terve koolitäis!» ütleb Klein. Ta lisab, et on väga lähedane vennatütardega. Abikaasa Brunoga veetis Helgi 25 õnnelikku aastat, kuni haigus mehe viis. Nüüd jagab Helgiga tema rõõme ja muresid 91-aastane ema.
Rasketel hetkedel läheb Klein loodusesse. «Endise suvekodu lähedal kasvab suur tamm, mille all võisin seista tunde. Sain sealt jõudu,» kõneleb naine. Ta õpetab ka lapsi nägema ilu igas aastaajas.
Koolijuhi sõnul ei saavuta inimene üksi suurt midagi. «Aprillis tähistab kool 75. sünnipäeva ja olen täitsa hädas, sest tahaksin nii paljudele anda tänukirja,» lausub ta.
Kolleegid pole Kleinist rääkides kiitusega kitsid. «Toredamat inimest annab otsida,» ütleb õpetaja Tea Aavik. «Julgen tema poole pöörduda mis tahes murega. Olen pragada ka saanud, aga alati asja eest.»
«Mis siin muud öelda – ta on pühendanud koolile kogu elu ja oma hinge,» ütleb surdologopeed Ulvi Raidla.