Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Elumuutus viib abikaasad taas koos ülikooli

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Regina ja Nikolai Kostjutšenkot viis kunagi kokku soov ülikool lõpetada. Nüüd ootavad nad taas auditooriumi minemist. | FOTO: Sille Annuk

Regina ja Nikolai Kostjutšenko lähevad sel sügisel väärikate ülikooli. Esimese loengu peab 23. septembril Tartu ülikooli eesti ajaloo dotsent Ago Pajur, kes räägib Konstantin Pätsist ja Eesti Vabariigist.

Regina on 76, Nikolai saab varsti 76. Neil on kaks last ja neli lapselast ning täpselt 40 aastat tagasi läks esimesse klassi nende poeg.

«Kui ta koolist tuli, siis küsisin talt: ütle, poiss, miks sa läksid kooli. Ja ta vastas, et targaks tahab saada,» on Nikolai saabuva tarkusepäeva puhul elevil.

«Meie ka peame iga päev õppima, tänapäeval ei saagi elada nii, et sa ei õpi,» täiendab Regina mehe mõtet.

Sõjaväest Eestisse

Hea hariduse saamise soov oli see, miks Regina ja Nikolai üldse kokku juhtusid ja terveks eluks teineteise kõrvale jäid.

Nad lõpetasid Tallinna pedagoogilise instituudi 1969. aastal. Sisse astudes olid nad mõlemad valinud venekeelse õppekava, kuigi vene keel polnud kummagi emakeel.

Regina on eestlane. Nikolai aga ukrainlane, kes sattus sõjaväes teenides Eestisse.

«Mul ei olnud vene keelt tollal rohkem kui see, mis sõjaväes külge hakkas – peamiselt vandesõnad,» meenutab Nikolai. «Tõesti raske oli. Ma arvan, et ainult tänu teineteise toele suutsime diplomini jõuda. Ka siis, kui meil laps sündis kolmandal kursusel ... Ikka vaid üksteist utsitades saime hakkama.»

Regina ja Nikolai Kostjutšenko on pedagoogitööd teinud nii Saadjärve eriinternaatkoolis kui Kaagvere koolis.

«Hea õpetaja on see, kes tahvlile kirjutades näeb kuklaga, mis klassis toimub,» jagab Nikolai oma põhimõtet. «Ja kuna ma töötasin palju aastaid õppealajuhataja asetäitjana, siis oli mulle tähtis see, kas uus õpetaja paneb distsipliini paika ühe päeva või ühe nädalaga. Kui ta seda nädalaga ei tee, ei pruugi tast asja saada.»

Regina jääb mõttesse. Ütleb, et Kaagvere tüdrukud on parasjagu silme ees. «Sa pead olema täielik ... Ma ei teagi, kuidas seda öelda, sa pead kuidagi leidma austuse oma õpilaste silmis. Siis nad teevad kõike, mida tahad,» sõnab ta.

Nikolai õpetas ajalugu, Regina esteetikat ja õmblemist.

Suur muutus – linna tulek

Tartu ülikooli väärikate kooli lähevad Kostjutšenkod tänavu selle pärast, et nende ellu tuleb suur muutus. Nad on otsustanud oma Mellistesse rajatud ilusa kodu maha müüa ja kolida Tartusse kortermajja elama.

Kõikide märkide järgi hakkab neil aega üle jääma ning loengud Vanemuise tänava õppehoones võiksid nende ellu värskust tuua.

Loomulikult on oma kodust ja maatükist loobumine kurb teema. See on raske, aga tark otsus. «Peab!» sõnab Nikolai meelekindlalt. «Ei jõua enam. Tahaks, aga ei jõua.»

Nikolai kirjeldab, kuidas ta hommikuti on ärganud ja mõelnud, mida päeva jooksul ära teeb. Ja kui siis õhtu tuleb, näeb, kui vähe ta tegelikult jõudis.

«Eile läksin paariks tunniks metsa. Tulin tagasi – jalad valutavad! Istun ja puhkan, ja alles siis võtsin paar vagu kartulit üles ...» on Nikolai rahulolematu.

Reginast võib arvata, et elumuutuse võtab ta vastu lihtsamini. Tema on end ammu sidunud Tartus tegutseva pensionäride organisatsiooni Kodukotusega.

Ta koordineerib ringide tööd ning võib pikalt rääkida sellest, kui teadmishimulised inimesed neil on. Et kuidas seeniorid õpivad inglise, soome ja saksa keelt, kuidas neil töötab õpetajate klubi, kelle huvi koolisüsteemi ja pedagoogika vastu ei rauge. Rääkimata lauluansamblist Kobedad, mis kümme aastat tagasi sündis just tänu Regina Kostjutšenkole.

Ka korraldab Regina esinemistuure välismaale, sealhulgas oma mehe kodumaale Ukrainasse.

Esimest septembrit ootavad Kostjutšenkod väga.

«Kui ilus on siis meie linn, kui lapsed lähevad kooli lilledega!» õhkab Regina Kostjutšenko.

Ja küsib siis: «Kas te teate, kuidas ma Nikolaile eesti keelt õpetasin, kui me tuttavaks saime? Panin talle hommikul paberi kümne sõnaga taskusse ja õhtul kontrollisin!»

Nikolai muheleb. Nad olid siis kahekümnesed.

Tagasi üles