Vanem vend ja õde pakuvad sõprust

Vanema venna kohustusi täitev tudeng Janar Arst tunnistab, et kuigi ta oma väikest venda enam nii tihti ei näe, muretseb ta tema pärast ikka väga tõsiselt. Foto: Sille Annuk

Tartu Laste Tugikeskuses on töös projekt «Vanem vend, vanem õde», mille eesmärgiks on luua sõprussuhe üksildase, tõrjutud või käitumisraskustega lapse ja täiskasvanud vabatahtliku vahel.

Üks vanem õde, A. Le Coqi kvaliteedijuht Riina Peterson selgitab, et ettevõtmisest võivad osa võtta nii lastekodu kasvandikud kui ka noored, kellel on lihtsalt puudu hea sõber. «Nad on sellised lapsed, kellel pole väga palju sõpru, neil pole kedagi, kellega rääkida,» selgitab ta.

Projekt näeb ette, et igal vabatahtlikul on väike sõber. Riina Peterson on erand, temal on suisa kaks väikest sõpra, kellega aeg-ajalt jalutamas ja jutustamas käia. «Projektis osalevad lapsed on vanemate õdede-vendadega hoopis teistsugused, nad on nii vahvad ja rõõmsad, paharettidest pole jälgegi,» viitab ta sellele, et sageli takistavad eelarvamused noortega vabalt suhtlemast.

Pole ainult heategu

Riina Peterson näeb projekti mõju juba ka oma väikese sõbra käitumises, kellega ta on paar kuud tuttav olnud. «Noorem vend on palju avatum kui varem, olen temaga isegi tantsimas käinud, kuigi ta esialgu ütles, et tema ei tantsi,» räägib ta. Noortele loeb juba ainuüksi seegi, kui nendega interneti vahendusel jututubades vestelda – kogu aeg ei peagi kokku saama, arvab Peterson.

Veel tahab ta ümber lükata arvamuse, nagu tähendaks projekt ainult heategu ning et vabatahtlik vanem vend või õde sellest midagi ei saa. «Need noored, kellega sa tegeled, annavad ise sulle nii palju positiivset tagasi, juba ainuüksi oma emotsiooni ja usaldusega, pole ainult nii, et sina annad ja annad,» rõhutab ta.

Vanem vend annab nõu

Mõte projektist osa võtta tuli Eesti Maaülikoolis maaehitust õppival Janar Arstil pärast tõsist vestlust oma sõbraga. «Sõber ütles, et tal on elus kõik hästi läinud: tal on super vanemad ja kodu,» meenutab ta. «Mõtlesin, et mul on ju ka kõik olemas.» Nii leidsid poisid, et kuidagi tuleb aidata neid, kellel nii palju vedanud pole.

Kuigi alguses võtab vennastumine aega ja ega kõigest kohe räägita ka, tasub tulemuse heaks pingutamine end Janar Arsti meelest ära. «Ma pole küll kindel, aga arvan, et ta räägib mulle mõnest asjast rohkem kui oma emale,» ütleb ta.

Janar Arst annab oma väikesele vennale vahel ka nõu, kuidas oleks õigem käituda. «Kuid et vanus on nüüd selline, et plikad tulevad mängu, siis ei kuulata vanemat venda ka,» naerab ta.

Tema meelest on oluline, et inimesed teaksid: vanemad õed ja vennad ei hakka kellegi eest kasvatajaks, vaid aitavad neid lapsi, kellel on tekkinud probleemid. «Näiteks on mõni ema üritanud projektis osaleva pojaga kaasa anda ka teise lapse, et võta siis tema ka,» rääkis ta. Siis tuleb emale selgitada, et nii need asjad ei käi.

«Meil oli jõulupidu, kus väiksemad õed-vennad said kirjutada soove oma vanematele vendadele-õdedele. Üks tüdruk kirjutas midagi seesugust, et kui sa mu ellu poleks tulnud, siis ma ei tea, mis oleks saanud,» meenutab Janar Arst heldimusega.

Tugiprogramm
• Projekti eesmärk on arendada nooremate vendade ja õdede enesehinnangut ja positiivset maailmavaadet, mis aitab neil eluraskustega paremini toime tulla.
• Programm «Vanem vend, vanem õde» sai alguse 1904. aastal Ameerikas.
• Eestis alustas programm tegevust 1997. aastal Tartu Laste Tugikeskuse ruumides.
• Vanemaks õeks või vennaks võivad kandideerida kõik vähemalt 18-aastased noored.
• Liikumine on mõeldud lastele, kes vajavad usaldusväärset sõpra, kellel on tekkinud kooliprobleeme või käitumisraskusi, kes tunnevad end üksiku, mahajäetu või tõrjutuna või kelle pere on sattunud kriisi kas lahutuse, haiguse või muu raskuse tõttu.
• Teavet saab www.tugikeskus.org.ee/vvv6.html.