Hoopis teistsugune golf otsib uusi sõltlasi

Taldrikugolf sobib mängijatele soost hoolimata. Kuigi harrastajate hulgas on naised vähemuses, on nad siiski esindatud. Pildil Pärnust Kassitoomele mängima tulnud Annika Proos. Foto: Margus Ansu

Kui keegi nägi laupäeva õhtul pimedal Kassitoomel puude vahel tundmatut helendavat lendavat objekti, ei tasu kiirustada Igor Volkega ühendust võtma. Üsna tõenäoliselt heitsid selle õhku discgolfarid, kes tahtsid linnarahvaga väheke nalja teha.

Terve laupäeva rühkisid Kassitoomel lume sees mehed-naised, kel kotid üle õla ja ninad külmast punased. Ikka küngastest üles ja alla, üles ja alla...

Ja miinuskraadidest hoolimata sõrmed kõigil paljad, et muudkui plasttaldrikuid lennutada. Nagu oleks suvi.

Tegelikult ongi disc golf ehk taldrikugolf suvine mäng, aga enda vormishoidmiseks, mängu tutvustamiseks või ka lihtsalt põhjamaiste ekstreemsete olude nautimiseks korraldab Eesti Discgolfi Harrastajate Liit mitmes linnas talviseid «Käpiku» turniire.

Disc golf on nagu golf, ainult täiesti teistsugune. Ei ole palle, keppe, auke ega poisse, kes varustust tassiks. On hoopis lendavad taldrikud, suured metallkorvid ja agaramatel-osavamatel ka värvilisi taldrikuid täis kotike, mille küljes ripub pehme rätik taldrikute kuivatamiseks. Golfiga ühised on sellel 40 aastat tagasi Ameerikas leiutatud mängul ainult reeglid.

Mõttetööd andev mäng

Mäng ise on esmapilgul imelihtne – tundub lausa arusaamatu, miks keegi viitsib sellega üldse aega kulutada. Lühidalt öeldes on paigaldatud metallkorv, kuhu tuleb lendav taldrik sisse visata. Lapsemäng ju?

Tegelikult olekski, kui asja ei teeks keerulisemaks nõue saata taldrik lõpp-punkti võimalikult vähese visete arvuga ning kui raja- või ilmastikuolud ei annaks endast parimat, et seda takistada.

Nurga taga peituv just viset ootav tuuleiil või ootamatult korvi ette jäänud puuoks võivad viia ideaalse trajektooriga lendava ketta plaanitust hoopis teises suunas.

Nagu mängijad ise räägivad, võib ootamatust suunast tulnud ketas ka tervist ohustada. Näiteks vajas üks mees pärast puult põrganud ketta rünnakut silmaaluse õmblemist ning mõnel välismaisel võistlusel ei lasta enne osalemagi, kui pole alla kirjutatud lepingule, millega ollakse nõus maksma kellegi surma põhjustamisel kahjutasu.

Õigesse kohta viskamine nõuab peale käetugevuse ka tõsist mõttetööd ja arvestamist ning see on üks põhjuseid, miks mäng põnevust tekitab. Lisaks mõõdukas tempos värskes õhus liikumine, mis saab olla ainult hea ja on teinud taldrikugolfi põhjamaades üha populaarsemaks.

Eriti on sellest vaimustuses rootslased ja nende käes on ka kõige kaugemale korvi visatud ketta rekord – 256 meetrit.

Eestis on tõsiseid disc­golfareid paarikümne ringis, proovinud on seda spordiala umbes 2000-3000 inimest, arvab Eesti Discgolfi Harrastajate Liidu president Raul Mägedik.

Siin on kuus statsionaarset rada, Tartule lähimad Põlvamaal – turismiinimesed on avastanud selle kui hea võimaluse pakkuda gruppidele odavalt meelelahutust.

Ühe plastketta hinnaks on 10-15 eurot. Golfikepiga võrreldes on see odav, kuid siiski piisavalt hinnaline, et lumehange ära kaotada.

Kümned kettad

Et kaduma minekuid ja segiajamisi vältida või vähendada, märgistab iga mängija oma kettad. Kirjutab peale nime ja ka telefoninumbri juhuks, kui taldrik jõega kaasa sõidab, põõsastesse või lumehange peitub ja otsides kusagilt välja ei tule. Alati on võimalus, et keegi sellele komistab.

«Olin juba mitu nädalat Eestis tagasi, kui helistati, et leidsin teie ketta,» rääkis Mägiste Soomes mängimas käimisest. Seal on mäng palju tuntum ning radade juures on spetsiaalsed kastid leitud ketastele.

Kui kellelegi niisugune värviline ja märgistatud ketas tõesti näppu jääb, siis pole eriti mõtet seda niisama loopimiseks endale jätta. Et kettad on tehtud kindlaks otstarbeks, siis – tahad või ei taha – mõni lendab ainult lühikest maad, mõni on aga vimkaga ja kisub alati paremale või vasakule.

Oma ehituselt meenutab kõige tavalisemat lendavat taldrikut vaid korviviskamisketas ehk putter, mis on mõeldud viimase viske tegemiseks.

Kõik need vimkad on ketastele sisse ehitatud, et võimalikult väikese visete arvuga korvini jõuda, ja töötavad ainult siis, kui tead, kuidas ketast heita. Algajad saavad kenasti mängida ka ühe-kahe taldrikuga.

Hämaras või koguni öösel mängimiseks on mõeldud LED-tulukestega öökettad. Tulukeste järgi näeb nii taldriku teekonda kui leiab selle hiljem plinkimise järgi üles.

Disc golf’i reeglid

• Disc golf’i mängitakse spetsiaalsete lendavate taldrikutega, mida ei tohi ise muuta.
• Mängu eesmärgiks on saada ketas korvi, kasutades võimalikult vähe viskeid. Igale korvile lähenemist alustatakse eraldi kohast, mida nimetatakse tiialaks. Näiteks korvile number kaks lähenemist tiilt number kaks, korvile number kolm tiilt number kolm.
• Esimene vise tehakse tiilt, järgmine aga sealt, kus ketas esimese viskega seisma jäi. Koht, kus ketas pärast viset seiskus, märgitakse ära sama kettaga või kui on vaja kasutada järgmisel viskel sama ketast, millega visati, siis teise kettaga. Märkida saab ka markerkettaga. Viskekoha märkimine varem visatud kettaga käib maapinnal ketta ümberpööramisega korvi suunas. Selles kohas peab mängija sooritama järgmise viske. Sedasi toimitakse seni, kuni ketas on maandunud korvi.
• Seejärel loetakse kokku visked, mis tehti kindlasse korvi jõudmiseks selle korvi tiilt. Tulemus märgitakse skoorikaardile. Edasi liigutakse järgmise korvi tiile.
• Kui kogu rada on läbi mängitud, võidab see, kelle visete üldsumma on väikseim. Kui tahtmist, võib raja läbi mängida ka mitu korda, otsustav on ikkagi visete üldsumma.
• Visata võib ketast nii nagu mängijale meeldib, peaasi, et see liigub korvi suunas.
• Ketas loetakse kadunuks, kui mängijate rühm on ühiselt otsinud ühe mängija ketast kolm minutit. Sel juhul jätkab mängija sealt, kus ketast viimasena nähti, ja viskaja tulemusele lisatakse üks karistusvise.
• Kui ketas jääb puu otsa, tõmmatakse selle asukohast puul sirgjoones mõtteline joon otse alla maapinnale ja sealt toimub järgmine vise.
Allikas: www.discgolf.ee