Pool päeva prügiauto peal paljastab pakendiringluse saladused

Prügi sorterimine. Foto: Sille Annuk

Kas olete vahel mõelnud sellele, mis saab teie sorditud prügist pärast seda, kui prügiauto on hoovist lahkunud? Kas kõik kallatakse ikkagi prügimäele segamini, nagu usuvad skeptikud? Kas jogurtitopsidest tehakse fliisjakke, nagu loodavad optimistid? Ainus võimalus seda teada saada on üheks päevaks ajakirjanikuamet unustada ja end prügivedaja õpipoisina proovile panna.

Reede hommikul kell 5.20 vean end piiksuva mobiili saatel voodi servale istukile ning hakkan eelmisel päeval prügifirmast toodud tunkesid ja jopet selga pusima. Rohelise- ja oranžikirju kostüüm on küll veidi suur, kuid istub siiski seljas mugavalt. Pole paha.

Ronin autosse ning Märt Treieri ajalehtede tutvustuse saatel võtan suuna Ragn-Sellsi Sepa tänava kontori poole. Teel kiikan hoovidesse, et näha, kus võiks täna olla pakendikotid äraviimiseks valmis pandud.

Kolmveerand kuue paiku olen kohal ja pargin auto. Nüüd tuleb mul üles leida autojuht Tõnis Kübarsepp (57), kelle paarimehena teen ma sel päeval oma debüüdi prügivedajana.

«Prügifirmast olete või?» küsib valvur, kui kontoriuksest sisse astun ja Tõnise järele pärin. «Muidugi,» vastan spontaanselt ja mind juhatatakse ümber nurga teise sissepääsu juurde.

Koridoris tuleb mulle vastu lühemat kasvu jässakas mees. Hallikad juuksed, hallikad vuntsid, prillid ninal. See on Tõnis, kindel mis kindel. Paarimees kiikab silmanurgast minu seljas olevat kostüümi ning tema näole tekib kaval muie. Küllap mõistatab ta endamisi, miks on ajakirjanik nõus hommikul kell kuus vabatahtlikult prügiautoga mööda linna sõitma ja pakendikonteinereid tühjendama.

Kotid ja konteinerid

Mõni hetk hiljem istume juba Tõnise rohelise Scania kabiinis ja valmistume väljasõiduks. «Sa oleks pidanud esmaspäeval tulema. Siis on meil ligi 400 kotti,» lausub autojuht ning keerab Märt Treieri vaiksemaks. Kottide all peab ta silmas rohelisi ja kollaseid pakendikotte, millega inimesed saavad tasuta ära anda igasugu pakendeid.

Täna tuleb meil läbi sõita vaid umbes 150 kohta. Saaks nendegagi hakkama, käib peast läbi.

Enne ärasõitu sobrab Tõnis veel väikeses plastkarbis, mis on täis pulte ja võtmeid, ning laseb silmad üle tänasest graafikust. Paberil on kirjas aadressid, tellijate nimed, telefoninumbrid ja märkused. Näiteks see, kuidas värav lahti käib või kuidas konteineri juurde kõige paremini sõita saab. Oleme viimane kuuest autost, mis prügifirma territooriumilt lahkub. Kell on 6.05.

«Karlovasse enne seitset minna ei tohi ja vanalinnas võib käia ainult kella kümneni,» viib Tõnis mind prügiveole kehtestatud reeglitega kurssi. Esimese peatuse teeme siiski Õnne tänaval, sest «pärast on seal veel hullem». Jätame auto keset tänavat ja läheme koos hoovi. Esimesed viis kotti – kolm kollast pakenditega ja kaks rohelist klaaspudelitega – lendavad autosse. Polnudki väga rasked. Uued kokkuvolditud kotid jätame prügikonteineri kaane vahele.

Sõidame kümmekond meetrit edasi järgmise maja juurde ja Tõnis läheb vaatab, kas kotid on hoovi välja pandud või mitte. Isegi kui ma tahaksin talle appi minna, ei saaks, sest auto mahub vaevu-vaevu lumehangede vahele. Istun ja ootan. Viimaks kostab pudelite kolin, mis reedab, et Tõnis on ka siit saagi kätte saanud.

Võiks taksot sõita

«Hommikul on hea, liiklust pole. Paned ainult postiljonidega võidu.» Tõnis on prügiauto peal töötanud juba 16 aastat ja on firma kõige vanem vedaja. «Võiksin taksot sõita, kõik aadressid on peas.» Sõidame Vallikraavi tänavale.

«Kui sa tirida tahad, siis nüüd tuleb kahesaja neljakümnene kast,» pakub autojuht. Muidugi tahan! Hüppan kabiinist välja ja veame konteineri koos auto juurde. Tõnis tõstab kaant ja viskab pilgu sisse. Enne tühjendamist tuleb alati veenduda, et sinna pole midagi ebasobivat topitud. Kui on, tehakse pilt ning hiljem saadetakse kliendile prügiarve. «Igasugu sõnnikut ikka pannakse. Mõni arvab, et banaanikoor on ka pakend,» kirjeldab ta inimeste kombeid. Sedakorda on konteineris kraam, mis peab seal tõesti olema.

Kell näitab 6.44. Oleme jõudnud vanalinna, Gildi tänavasse. Võtmehunnikust otsitakse välja vana aidaukse võti. Avaneb pime kangialune. Firmale OÜ Maailmaparandaja kuuluva konteineri kaane alt lööb välja korralik pahvak alkoholilõhna. Meie Tõnisega parandame maailma sellega, et tõstame promillidest läbi imbunud taarakotid autosse.

Suundume Raekoja platsile, kus üks prügiauto on juba ees. Tõnis viskab kolleegile tervituseks kätt ja sõidab kõrvale. Pakendikonteinerist vaatavad vastu mustad prügikotid. Kontrollimiseks tõmmatakse üks katki. Mida oligi tarvis tõestada… Tõnis toob kabiinist fotoka ja teeb pilti. Peale peab jääma ka maja. «Muidu hakkavad pärast vaidlema ja tagasi ajama.»

Kui prügi on pakendikonteineris üle 30 protsendi, siis on firmal õigus jätta kast tühjendamata.

Millimeetrite mäng

Raeplatsilt läheb meie marsruut Tsink Plekk Pangi juurde. Konteiner on hoovis. Keeran luku lahti ja tõstan kaane üles. Vastu säravad vaid pudelid ning puuviljakompottide ja tomatipastade plekkpurgid. Kõik meile sobiv kraam. «Saavad küll, kui tahavad. Alguses pandi siia ka kõikvõimalikku sodi, aga siis hakati konteinerit lukus hoidma,» teab Tõnis rääkida.

Järgmine sihtkoht on Lai tänav. Majadevaheline läbisõit ühte hoovi on nii kitsas, et mulle tundub, et see objekt jääb täna vahele. Tõnis aga tõmbab juhipoolse küljepeegli läbi akna vastu kabiini ja manööverdab end millimeetritäpsusega prügikottideni.

Seejärel võtame suuna Supilinna. Kõigepealt Selleri ja siis Lepiku tänavale. Värav avaneb puldiga, kuid jääb paksu lume tõttu siiski osaliselt kinni. Hüppan välja ja lükkan värava lahti. Prügiauto ja väravapostide vahele jääb vaid mõni sentimeeter. Tõnis on aga vana kala: vaatab nelja küljepeeglit ja tagakaamerat ning tagurdab külma närviga hoovi.

«Puldiga on lihtne, aga tavaliselt tuleb ikka väravad käsitsi lahti teha. Ja pärast ka kinni panna. Muidu jälle keegi helistab, et mul koer jooksus,» viib Tõnis jutu prügivedaja «rõõmude» peale ja üritab samal ajal majade ette pargitud autode vahel masinat ringi keerata. «Väikesed nähvitsad võtavad tavaliselt jalast. Nii kui selja keerad, on kallal. Aga ühel meie vedajal hüppas tagumikku.»

Korra on koer ka Tõnisele niimoodi kallale tulnud, et rünnaku kaitseks ette tõstetud käsi vajas hiljem tõsist ravitsemist.

Oma pikast staažist on Tõnisel meenutada uskumatuid lugusid. Kõige jubedam neist juhtus mõni aasta tagasi, kui ta kesklinnas varahommikul paberikonteinerit tühjendades leidis pappide vahelt asotsiaali magamas. Vähe puudus, et konteineri sisu oleks olnud juba pressi vahel. Selliseid juhtumeid on olnud ka tema kolleegidel.

«Pärast käed värisesid veel pool päeva,» võtab ta tookordse läbielamise lühidalt kokku.

Lõunaks oleme Tõnisega selja taha jätnud umbes kaks kolmandikku selle päeva sihtkohtadest ning meie ekipaaž võtab suuna Ragn-Sellsi Jalaka tänava sortimisjaama. Veendun oma silmaga, et prügi sortimisel on mõtet, ja pessimistide stsenaarium, et kogu kraam veetakse niikuinii prügimäele, ei pea paika.

Meie auto kaalutakse ära ja 1,7 tonni Tartu pealt kogutud pakendeid valatakse betoonpõrandale hiiglaslikku hunnikusse. Algab prügi käitlemise järgmine etapp.

Sortimisjaama juhataja Karli Kondra viib mind sortimise põhitõdedega kurssi ning nii saan teada, et eraldi pannakse papp, paber, kile, tetrapakendid, terasplekk, alumiiniumplekk, värviline ja värvitu klaas ning plastpudelid. Kui me saabume, on suures tööstushoones vaikus, sest sorteerijad on lõunal.

Umbes poole tunni pärast aga astuvad värske hunniku kallale kolm käbedat naisterahvast – Malle, Aili ja Merike. Kõigil on peas oranžid mütsid ja ees kollased kaitseprillid.

Töö ja teenistus

See, millise vilumusega sorteerijad pakendeid sordivad, on muljet avaldav. Pudelid lendavad vuhinal konteineritesse, paber kastidesse ja salatitopsid oma hunnikusse. «Aprillis saab mul siin kuus aastat,» lausub Malle ja lööb noaga pudelikaela küljest plekist rõnga minema. Aili on olnud sortimisjaamas neli, Merike viis ja pool aastat. Staažikas kaader.

«Ega see puhas töö ole, aga kuhu praegu ikka minna. On sul midagi pakkuda?» vastab Malle küsimusele, miks ta siin töötab. «Töö nagu töö ikka. On hullemaid kohti.»

Firma poolt on tööriided ja saapad. «Ainult süüa peame ise ostma. Kui just siit ei leia,» viskab Malle nalja.

Kõige rohkem hoiab neid naisi aga selle töö juures korralik teenistus. Täpset palga suurust ei taha juhataja avalikustada, aga annab vihjeks, et see on üle Eesti keskmise.

Päevaga peab üks sorteerija läbi töötama 1,1 tonni pakendeid. Püüan seda kogust kuidagi endale ette kujutada, aga ei suuda. Naiste käes käib töö lenneldes. Nii saab meie toodud autokoorem tehtud sisuliselt kahe tunniga. Tuleb tunnistada, et töö kiirus sõltub paljuski sellest, kas pakendid on puhtad.

Teadlikkus kasvab

«Inimesi tuleks palju rohkem õpetada. Kõige hullem on see, kui pakendite hulka pannakse prügi. Söögijäätmeid näiteks. Seda ei tohiks siin olla. Ja asjad peavad olema kindlasti pestud,» jagavad Malle ja Aili õpetussõnu.

Aastate jooksul on pakendite hulgast tulnud välja isegi surnud kasse ja kanu. Väärtuslikumad leiud on olnud näiteks 50 eurot ning terve pudel kallist konjakit. «Töö juures me juua ei tohi. Muidu läheks asi liiga lõbusaks,» muigavad naised.

Varasemate aastatega võrreldes on inimeste sortimisoskused siiski paranenud. Päevas sorditakse jaamas 3,3 tonni pakendeid, sellest läheb prügiks vaid 50–60 kilo. Ometi korrutab jaama juhataja veel, et kogutav materjal peab olema puhas.

«Paberit ja pappi veetakse Klaipedasse, kus see suures vannis üles sulatatakse. Kohalikud rääkisid, et varem olid seal nagu supipoti ääres. Toidulõhnad olid kogu aeg üleval,» meenutab Kondra.

Tartu sortimisjaamas töötab kuus inimest. Ühes kuus käib jaamast läbi 70–80 tonni pakendeid. Sorditud materjal pressitakse eraldi kuubikuteks ning müüakse enamasti Eestist välja rohkem kui üheksasse riiki.

Üritan ka sortida, kuid pakendihunnik võtab silme eest kirjuks – kilekotid, jogurtitopsid, konservikarbid, purgid, pudelid, salatikarbid, piimapakid, võitopsid. Kujutan ette, et harutaksin seda hunnikut üksinda vähemalt kuu aega. Aga vilunud käte vahel väheneb see jõudsalt, ja kui kõik pakendid puhtad oleks, poleks tööl vigagi.

Põnevaid fakte
• Ühe plekkpurgi ümbertöötamine on 95 protsenti energiasäästlikum võrreldes toormaterjalist uue valmistamisega.
• Ühe plekkpurgi ümbertöötamisel säästetud energiaga võib 60 W pirn laes põleda terve päeva.
• Ühest konteinerist klaastaarast saab valmistada umbes 200 uut pudelit.
• 1 tonn kilet = 55 000 kilekotti.
• 1 tonn vanapaberit säästab 16 puud.

Kui kaua asjad prügilas lagunevad?
• Paber 2,5 kuud.
• Piimapakk 5 aastat.
• Plastpudel 50–80 aastat.
• Kilekott 20 aastat.
• Õllepurk 200–500 aastat.
• Mähkmed 500 aastat.
• Vahtplast ei lagune arvatavasti mitte kunagi.