Olukorras, kus kurdetakse Eesti külade taandarengu üle, mille üks ilminguid on inimeste linnastumine, võiks kalambuurina väita, et ju nad toovad küla linna kaasa ning meie linnad külastuvad. Teisalt on sellisel väitel ka elulised ilmingud – mitte ainult eeslinnade nimedes sageli esineva liiginimetusena «küla», vaid ka inimeste elulaadis.
Väidetavalt on kogu maakera üks küla, aga ma pole kosmoloog. Mulle meeldib see, et kui ma elan külas, siis see ka on küla, ning kui linnas, siis see ka on linn.
Millegipärast tunnetan ma linna linnana paljudes teistes kohtades maailmas, kuid mitte oma kodulinnas Tartus, ka mitte Tallinnas. Tahtmata olla kartograaf, tuleb ometi heita pilk Tartu kujunemisele geograafiliste kaartide toel. Millalgi, umbes 150 aastat tagasi, oli Tartu kesk- ja vanalinn sama suur, nagu me seda praegugi teame.
Vahepeal on aga elanikkond kaks kuni kolm korda suurenenud ning isegi hilisemad aedlinnad nagu Tähtvere ja Tammelinn või omaaegsed Annelinna tüüpi korterlinnad nagu Karlova ja muud linnaäärised on lihtsalt olemasolevasse linna sisse kasvanud.
Linnaosa oma elu
Neis kõigis sissekasvanuis olid tekkeaegadel ette nähtud ning ka olemas oma kaubanduskeskused ja muud olmeteenused, mis tegid elu selles linnaosas mugavaks. Kujutan ette, et mõni Tähe tänava keskosa elanik ei sattunud nädalate kaupa Raekoja platsile, sest kõik iga päev vajalik oli ju käe-jala juures olemas.
Välja arvatud muidugi turg. See fenomen kas kaetud või katmata kujul oli Tartu laadatavasid arvestades ikka kusagil kesklinnas, Emajõe ääres. Aga seegi hakkab kaduma ning lahjenema äärelinna kaubanduskeskuste juurde.
Mõelgem, kui kaua võttis aega, enne kui Emajõe liiklusarterist tekkinud laadatraditsioon hakkas alla andma. Varem Tartut ümbritsevate kihelkondade talude asemel varustavad turgu juba autodega kaugemalt tulijad ning nemadki on peagi suurettevõtjad, kelle spetsialiseerunud majandusel kõlbab kaupa teha pigem suuremate kaubanduskeskustega kui seda ise turul müüa.
Kui te nüüd mõtlete, et ma kirjutan midagi nende äärelinnas asuvate plekist kaubanduskeskuste vastu, siis osalt on teil muidugi õigus. Pigem olen ma aga sunnitud leppima kujunenud olukorraga ning tahaksin kutsuda lugejat mõtlema, miks see niimoodi on.
Olen alati nautinud neid urbaanseid elukeskkondi mujal Euroopas ning hiljutigi meie areaalis, kus tiheda eluhoonestiku juurde kuulus alati ka neli tähtsamat teenust lähikonnas. Need oleksid kokkuvõtlikult pagar, lihunik, vürtspoodnik ja kõrts. Kõrtsi all mõtlen ma ka kohvikuid, restorane, klubisid, einelaudu jne. Loomulikult peaks teatud maa tagant olema ka koloniaalkauplus, kus müüakse kõike alates niidist-nööbist ning lõpetades õmblusmasina ja värvidega.
Kui need ärid asuvad teie koduuksest mõistliku jalakäigu ulatuses, on kõik korras. Kui te peate aga kasutama automobiili selleks, et niidirulli osta, siis on midagi väga valesti.
Pisiäride kadu
Tartus on midagi sarnast viimastel kümnenditel juhtunud. Terved suured alad jõe ja raudtee vahel ning küllap ka jõe ja endise sõjaväe lennuvälja ning surnuaedade vahel on jäänud tühjaks äridest ja kõrtsidest.
Tänavaid ääristavad plangud või on hooned lihtsalt vabaplaneeringuliselt kvartali peale kuidagi laiali visatud. Teoreetiliselt peaksid aedades olema peenrad ning viljapuud ja marjapõõsad. Kuid nähtavasti on koduaianduse osakaal jäänud juba väga marginaalseks, selle asemel on muru või veelgi sagedamini autoparklad.
Uushoonete planeerimisnõuetes autode suisa kohustuslik paigutamine oma maja krundile on tekitanud veidra olukorra, kus hooned asetsevad keset parklate asfaldivälju ning justkui varjamaks seda piinlikku seika on hoonete ette tänava äärde külvatud häbelik mururibake. Elu nagu Tokyos, kus autot ei saa muidu osta, kui pole ette näidata õigust parkimiskoht.
Kuid põhiline muutus on siiski ärinduses. Pisiäride tagasitulekut endisel hulgal ei ole ilmselt mõtet soovida.
Kõik need Karlova äralõigatud nurkadega kvartalite nurgahooned jäävadki ärideta. Samas on Karlovas midagi veel säilinud, poeke Tähe ja Kuu nurgal. Tänulikult eksisteerib Herne pood. Tähtvere ja Tammelinn on tühjad. Vapralt peavad vastu nõukogudeaegseist tüüphooneist ümber ehitatud Ümera ja Veeriku toidupood.
Suure osa kaubanduspindadest on hõivanud odavate hilpude poed. See on ilmselge tõend rahva ostujõust. Kas see ostujõud lubaks pidada üleval ka kohalikku pisipoodi, kus hinnad on mujal maailmaski supermarketite omadest kõrgemad, ei tea.
Mõnigi korralikum äripind on muutunud mingiks kontoriks, nagu Vaksali tänava majapidamistarvete pood või endine Linda Tähe tänavas. Omaaegne pood ja restoran Kaseke on aga hoopis kokku kukkumas.
Tahaks ju loota, et vanast korteripoest veidi suuremas, aga plekist suurpoest tunduvalt väiksemas ruumis oleks äri mingilgi moel tasuv. Pole küll majandusteadlane, aga kas seegi teadus on kunagi pre factum aidanud ennustada, millistel ühistegevuslikel, soodusrendilistel või muudel alustel oleks võimalik elukvartalite struktuuri ellu äratada.
Hiljuti rajatud suurematel elamuehitusobjektidel endiste ettevõtete kruntidel nähti planeerimisülesannetes ette ainult elamispinda. Näiteks ETKVL Auto asemele kerkinud elamukvartalis Veeriku tänava ääres või piimakombinaadi asemele ehitatud elamutes, viimastel on nurga peal esimesel korrusel paar pisikest äriruumi – advokaat ja hambaarst.
Nüüd hakatakse täis ehitama endise Rostovtsevi eraülikooli, hilisema staadioni krunti Anna Haava tänava ääres. Ja ikka ainult elamud, nii kolm-neli korrust. Haava ja Vaksali nurga peal on ülikooli parkla ja mingi metallist lill.
Samalaadsetes arendustes mujal maailmas suudetakse vähestele alles jäänud vabadele kruntidele elurajoonide sees või ka olemasolevaid renoveerides mahutada nii poed, kõrtsid, teeninduspunktid, parklad kui ka muu ümbruskonna elanikele vaja minev infrastruktuur.
Meil võib muidugi astuda mängu eestlase tuntud naabrikadedus, et mis nad tulevad minu aia taha lärmama, mul siin muruplats ja puha. Pealegi näeb naaber minu aknast sisse?
Siiski võiks nendesse aedlinnadesse julgemalt anda planeeringuluba mõne sobiva krundi äristamiseks. Näiteks Supilinnas või Tähtveres Taara puiestee ja Jakobsoni nurgal. Sellist elu- ja ärihoonet on ju üsna edukaltki katsetatud majas endise Leninakani-Meltsiveski poe kohal.
Täiesti omaette lugu on aga kohalike kõrtsidega – piltlikult öeldes teavad ümberkaudsete kvartalite perenaised, et sinna helistades võib mehele anda teada õhtusöögi valmimisest. Või siis pigem loobuda kodus kokkamisest ning minna kogu perega koos naabritega õhtust sööma.
Need ei oleks sellised kõrtsid, mille vallutavad teatud vanuses inimesed varaste hommikutundideni, et seal ainult tina panna. Need on kohad, kus kundesid tuntakse, kus on koos nii vanad kui noored, kuhu saab teateid jätta, koos telekast jalkat vaadata (sest kodus üksi vaadates polevat see).
Arvata võib, et seesuguse koduse olukorra kujunematuses on mingil määral süüd tartlase enese piirdeaedade ja «aianduskruntide» taha mattunud egos, mistõttu kooselu naabriga nähakse äärmisel juhul vaid linnaosa elu kajastavate internetilehekülgede kaudu. Mõnus ju kodust kellelegi «pisipehmega» väike teade saata, et ma olen endiselt elus. Siis paar avalikku üritust lisaks ning linnaosa vaim ongi sündinud.
Rõngas linna ümber
Võime leida ka neid liberaalse majanduse tugisammastele viitavaid pseudoteoreetilisi seisukohti, et iga majandaja vastutab ise oma ettevõtte eest ning vaadatakse lihtsalt pealt, kuidas asi kujuneb. Juhul kui kinnisvaraarendus on kujunenud elamusväärituks, saab viidata objektiivsetele majandusseadustele.
Viimaseid pole keegi elukeskkonna inimlikuks muutmise tarvis üles kirjutanud. Alati on olemas kinnistu omaniku õigustatud ootused selle või teise talle meeldiva rajatise püstitamiseks. Planeerimisprotsessi käigus avaldatud vastakad arvamused tituleeritakse tihti naabrite erahuviks ning sinna see auru väljalaskmine jääbki.
Tulemuseks on viimasel paaril kümnendil kujunenud olukord, kus pagari, lihuniku, vürtspoodniku ja koloniaalkaupmehe juurde sõidetakse äärelinna, sinna ringteede äärde. Kui ühes pole nõutavat kaupa, siis tuleb läbi linna sõita teisele poole ringtee äärde.
Linn aga võtab naabrilt Luunja vallalt maad juurde, et pühenduda järjekordse kaubanduskeskuse ehitusele kusagile Annelinna taha.
Linnavalitsusele on linn muutunud mingisuguseks kaubanduslikuks tulerõngaks ümber linna. Jah, muidugi on teatud «vulkaaniline tulerõngas» paigutatud ka piki Emajõe-äärseid kiirsõiduteid. Liiklustihedus tänavatel aga muudkui kasvab. Lisaks ei pääse enamiku kaubanduskeskuste juurde jalgsi või on ligipääs parklas tiirutavate autode vahel raskendatud.
Ja nii me elamegi justkui ümberpööratud külas, kus oma elutarvete rahuldamiseks tuleb suunduda kaugele küla serva. Tõeline tagurpidi-Antsla.