Täna möödub 25 aastat Eesti iseseisvuse taastamisest, s.o päevast, mil Eestist sai jälle vabariik. Traagilistest sündmustest, mis viisid kunagi Eesti iseseisvuse katkemiseni, on nüüd möödunud ligi kolmveerand sajandit. Kuid ikka kerkib küsimus, kas Eesti valitsus talitas siis õigesti, sõlmides Nõukogude Venemaaga baaside lepingu. Lastes sellega ilma sõjalise vastupanekuta oma territooriumile võõrväed. Aasta hiljem järgnes nn hääletu alistumine ja pool sajandit kestnud okupatsiooni.
Seda küsimust on käsitlenud nii Eesti kui ka välisriikide ajaloolased, poliitikud, sõjateadlased. Eesti tolleaegseid riigitegelasi, sealhulgas president Konstantin Pätsi ja sõjavägede ülemjuhatajat kindral Johan Laidoneri, on süüdistatud lausa riigi reetmises.
Oma vastuse, kuidas oleks tema kaitseväe juhatajana reageerinud 1939. aasta septembris kremli ultimaatumile, andis Eesti kaitseväe kunagine juhataja Ants Laaneots oma intervjuus ajalehele Maaleht: «Ühemõtteliselt, nii nagu tegi Mannerheim. Mobilisatsioon, vastuhakk. Mida me võitsime, kui lasksime end kui lambakarja tapale viia? Soomlased hakkasid vastu, nende kaotused olid suhtarvult väiksemad.»
Elukutselise kaadrisõjaväelase kindral Laaneotsa seisukoht on arusaadav ja täiesti mõistetav. Kuid kas see oleks olnud ainuõige samm tolleaegses poliitilises olukorras? Ja kuidas oleks see võinud mõjutada eesti rahva kogu edaspidist saatust? Ja kas üldse on võimalik Eesti ja Soome ajaloolisi olukordi ja saatusi võrrelda ja isegi samastada?
Et vähegi mõista Eesti Vabariigi valitsuse käitumist 1939. aasta septembris, tuleb kõigepealt selgitada, mida kujutas endast see nn baaside leping, silmas pidades ka tolleks ajaks Euroopas välja kujunenud poliitilist olukorda. Teine maailmasõda oli siis juba alanud. Poolamaa oli juba jagatud Saksamaa ja Nõukogude Venemaa vahel. Oli sõlmitud Molotovi-Ribbentropi lepe koos salajase lisaprotokollidega, mis jagasid Ida-Euroopa mõjusfäärideks, kus Baltiriigid jäid Venemaa huvialadesse.
Septembri keskel Moskvas peetud kõrgetasemelistel läbirääkimistel sõlmiti Eesti ja Nõukogude Liidu vastastikuse abistamise pakt ja kaubanduskokkulepe. Selles riikidevahelises dokumendis oli eraldi rõhutatud, et see «leping on rajatud Eesti sõltumatu riikluse olemasolule ja teise osalise sisemistesse asjusse mittevahelesegamisele», sealjuures «tunnustades, et 2. veebruari 1920. aasta Tartu rahuleping ja 4. mai 1932. aasta mittekallaletungi- ja konfliktide rahuliku lahendamise pakt on endiselt nende riikide vastastikuse suhete ja kohustuste kindlaks aluseks».
Samas oli ka märgitud, et «käesoleva pakti elluviimine ei tohi mingil viisil riivata lepinguosaliste suveräänseid õiguse, eriti nende majanduslikku süsteemi ja riiklikku struktuuri».
Sõlmitud lepingu järgi mõlemad lepinguosalised kohustusid teineteisele osutama igasugust vastastikust abi, selle hulgas ka sõjalist. Lepingu artikkel 3. järgi pidi Eesti Vabariik kindlustama Nõukogude Liidule õiguse omada Saaremaal ja Hiiumaal ning Paldiski linnas sõjalaevastiku baase ja teatavat arvu lennuvälju rendi alusel sobiva hinnaga. Seetõttu tuntaksegi seda kokkulepet ka baaside lepingu nime all.
Kaubanduslepe nägi ette kaubavahetuse suurenemist Eesti ja Nõukogude Liidu vahel 4,5 korda.
Nüüdseks on teada, et läbirääkimiste käigus avaldas Venemaa juhtkond Eesti delegatsioonile jäika survet kuni otsese sõjalise sekkumise ähvarduseni. Eesti juhtkonna käitumist mõjutas ka Saksamaa, kelle sõjamajanduslikke huvisid oleks sõda Baltikumis riivanud.
Nii soovitasidki Saksamaa esindajad Eestil tungivalt Nõukogude Liidu nõudmistele järele anda ja hoiatasid, et Saksamaa ei saa sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakti tõttu Eestile mingit sõjalist abi osutada.
Ka lähematelt Balti naabritelt, ka mitte Soomelt, kes toetus oma nn neutraliteedi poliitikale, polnud abi ega liitlust loota.
Nii seisis Eesti delegatsioon raske valiku ees: kas võtta vastu leping, mis arvestades üldkehtivaid rahvusvahelisi tavasid, oleks pidanud garanteerima Eestile julgeoleku, rahu ja suveräänsuse, või alustada sõda ülekaaluka vaenlase vastu.
Sealjuures on teada, et veel enne läbirääkimiste algust oli alanud Nõukogude Liidu vägede märgatav koondamine ja lahinguvalmidusse viimine Eestiga piirnevatel aladel. Seega just sõjalise okupeerimise oht sundis Eesti valitsust lepingule alla kirjutama, sest seda sammu hinnati sõjast vähem ohtlikuks.
Nagu teada, võttis Eesti ja Venemaa vahelise lepingu sõlmimisest osa vägagi kõrgetasemeline ja autoriteetne komisjon, keda ei saaks kuidagi vabariigivastases vandenõus ega reetmises kahtlustadagi. On säilinud ka kindral Laidoneri sõnavõtud baaside lepingu suhtes: «On selge, et kui väljapääs veel on, siis ei tohi sõtta minna. Meie ajalooline kohustsus on – mitte viia rahvast hävimisele.»
Kuhu oleks viinud Eesti riigi ja rahva sõda Nõukogude Liiduga 1939. aastal? On vaieldud ja esitatud erinevaid seisukohti selle kohta, kui kaua oleks Eesti tolleaegne kaitsevägi suutnud vastu pidada mitmekordselt ülekaalukale vaenlasele.
Kui rinne oleks jäänud mõneks ajaks pidama Sinimägedel ja Emajõe joonel, siis oleks sõja kestus võinud olla isegi paar kuud. Kuid tuleb arvestada, et mida pikemat aega oleks kestnud sõda, seda suuremad oleksid olnud tsiviilpurustused ja inimkaotused.
Olnuks naiivne loota, et Nõukogude Liit, kohanud Eesti visa ja meeleheitlikku vastupanu, sõlmib rahu, jättes osa Eesti territooriumist okupeerimata. On ju just Lääne-Eesti oma jäävabade sadamate ja strateegiliselt tähtsate saartega juba ajalooliselt alati olnud Venemaa huviobjektid.
Üldse on tagantjärele raske ette kujutada milline oleks olnud sõja üldine käik. Kas sõda viimse vere tilgani, koos selle lõpptulemusega kaasneva metsavendluse ja partisanisõjaga? Või vägede ülemjuhatuse väljakuulutatud kapitulatsioon ja alistumine ning sellega kaasnev paratamatu okupatsioon pärast regulaarvägedest koosnenud rinde kokkuvarisemist?
Kuidas võeti Eestis vastu 1939. aasta septembris Moskvas sõlmitud lepingu? Siis ei süüdistanud keegi ei avalikult ega seljataga Eesti tolleaegset valitsust ega sõjavägede ülemjuhatust reetmises. Pea kõigis ajalehtedes avaldati just tunnustust ja poolehoidu valitsusele ja presidendile arukalt sõlmitud lepingule..
Kindlasti lootsid nii president, valitsus kui ka kogu rahvas, et Nõukogude Liit peab kinni lepingus võetud kohustustest ning kindlustab Eestile rahu, suveräänsuse ja julgeoleku. Nagu näitas ajaloo käik, seda ei toimunud. Ei möödunud aastatki kui Nõukohude Liit murdes reeturlikult kõiki Eestiga sõlmitud lepinguid, tungides esitatud ultimaatumi järel 1940. aasta. juunis Eestisse.
Siis oleks sõjaline vastupanu olnud veelgi rskem ja lootusetum kui aasta tagasi, sest punavägi oli Eesti peamised strateegilised punktid baaside abil juba hõivanaud. Isiklikult kaldun arvama, et Eesti valitsus oleks pidanud osutama kui mitte sõjalist, siis diplomaatilist vastupanu resoluutse protesti näol ning samal ajal informeerima rahvusvahelist üldsust Nõukogude Liidu reeturlikust käitumisest.
Mis oleks siis olnud Eesti rahvale parem? Kas sõjaline vastuhakk, purustav sõda ja ka paratamatu okupatsioon juba 1939. aastal või kangelaslikult lootusetu sõda 1940. aastal? Või siiski hääletu alistumine koos pool sajandit kestnud okupatsiooni, punaterrori repressioonide ja küüditatamiste ohvritega? Sellele lisandusid uured materiaalsed ja inimkaotused, mille hulka tuleb lisaks sõjas hukkunuile arvata ka paadipõgenikud.
Sellega seletub ka, miks olid Eesti rahva kotused Teises maailmasõjas suhtarvult tunduvalt suuremad kui Soomel, kelle kaotused olid seotud põhiliselt rindel hukkunud sõjameeste ja linnade pommitamiste ohvritega.
Kardan, et need kaotused võinuksid olla veel palju suuremad ning rahva edasisisele saatusele isegi traagilisemad, kui baaside lepingust keeldunud Eesti oleks pärast kangelaslikku ja ohvriterohket sõda juba 1939. aastal langenud Nõukogude Liidu okupatsiooni alla.
On selge, et sõjalise vastuhaku korral oleks stalinliku Venemaa suhtumine Eesti rahvasse olnud veelgi metsikum ja halastamatum, kui oli see pärast nn vabatahtlikku liitumist Nõukogude vennalike rahvaste perre 1940. aastal.
Eestlastevastane genotsiid oleks siis alanud juba aasta varem. Sõja alguseni Saksamaaga oleks punavõimudel olnud siis ligi kaks aastat aega oma nõukogulikku rahvuspoliitikatteostada. Oleks olnud küllalt aega, et põhiline osa Eesti rahvast «evakueerida sõjaliselt vähem ohtlikesse piirkondadesse», samal ajal füüsiliselt hävitades sõjaväe-, kaitseliidu ning isamaaliidu mundrit või liikmepiletit kandnud meespere. Ka kogu eesti loovintelligentsil, äri- ja poiitikategelastel, samuti sõjaväelaste perekondadel polnukd sel juhul erilist halastust oodata.
Näiteid genotsiidist «antinõukogulike» rahvastega võiks tuua mitmeid. On ju teada, mis tehti Volga sakslaste, Krimmi tatarlaste, ingerlaste, karjalastega. Või mis tehti Leningradi oblastis elanud või Peipsi taga olevate eesti külade elanikega.
Lõppkokkuvõttes tahaks jätta igaühele õiguse oma tõekspidamistele: kas pidada meie kunagisi suurkujusid riigitreeturiteks, kes ei viinud meie rahvast ülekaaluka vaenlase vastu kangelaslikku, kuid lootusetusse sõtta, või pidada neid ettenägelikeks riigitegelasteks, kelle raskete ja valusate otsuste tulemusena säilis siiski lõpptulemusena meie rahvus, kultuur ja iseseisvuspüüe, mis andis võimaluse taastada meie rahvusriik.
Need rasked ja valusad otsused viisid küll mõningaks ajaks meie vabaduse ja omariikluse katkemiseni, kuid säilitasid meie rahva, päästes selle võib olla isegi hävimisest.
Kõige lõpuks sobiksid siia Rein Veidemanni sõnad Postimehe loost «Eesti tragöödia» (14. juuni 2008): «Eestlasi kaunistab see, et nad on olnud suuremad oma saatusest, et nad on leidnud ka kõige karmimates tingimustes võimaluse oma elusaarekese luua.»