Kardan, et need kaotused võinuksid olla veel palju suuremad ning rahva edasisisele saatusele isegi traagilisemad, kui baaside lepingust keeldunud Eesti oleks pärast kangelaslikku ja ohvriterohket sõda juba 1939. aastal langenud Nõukogude Liidu okupatsiooni alla.
On selge, et sõjalise vastuhaku korral oleks stalinliku Venemaa suhtumine Eesti rahvasse olnud veelgi metsikum ja halastamatum, kui oli see pärast nn vabatahtlikku liitumist Nõukogude vennalike rahvaste perre 1940. aastal.
Eestlastevastane genotsiid oleks siis alanud juba aasta varem. Sõja alguseni Saksamaaga oleks punavõimudel olnud siis ligi kaks aastat aega oma nõukogulikku rahvuspoliitikatteostada. Oleks olnud küllalt aega, et põhiline osa Eesti rahvast «evakueerida sõjaliselt vähem ohtlikesse piirkondadesse», samal ajal füüsiliselt hävitades sõjaväe-, kaitseliidu ning isamaaliidu mundrit või liikmepiletit kandnud meespere. Ka kogu eesti loovintelligentsil, äri- ja poiitikategelastel, samuti sõjaväelaste perekondadel polnukd sel juhul erilist halastust oodata.
Näiteid genotsiidist «antinõukogulike» rahvastega võiks tuua mitmeid. On ju teada, mis tehti Volga sakslaste, Krimmi tatarlaste, ingerlaste, karjalastega. Või mis tehti Leningradi oblastis elanud või Peipsi taga olevate eesti külade elanikega.
Saatusest suurem Eesti
Lõppkokkuvõttes tahaks jätta igaühele õiguse oma tõekspidamistele: kas pidada meie kunagisi suurkujusid riigitreeturiteks, kes ei viinud meie rahvast ülekaaluka vaenlase vastu kangelaslikku, kuid lootusetusse sõtta, või pidada neid ettenägelikeks riigitegelasteks, kelle raskete ja valusate otsuste tulemusena säilis siiski lõpptulemusena meie rahvus, kultuur ja iseseisvuspüüe, mis andis võimaluse taastada meie rahvusriik.
Need rasked ja valusad otsused viisid küll mõningaks ajaks meie vabaduse ja omariikluse katkemiseni, kuid säilitasid meie rahva, päästes selle võib olla isegi hävimisest.
Kõige lõpuks sobiksid siia Rein Veidemanni sõnad Postimehe loost «Eesti tragöödia» (14. juuni 2008): «Eestlasi kaunistab see, et nad on olnud suuremad oma saatusest, et nad on leidnud ka kõige karmimates tingimustes võimaluse oma elusaarekese luua.»