Tissid, tussid ja tagumikud, lõdvad ja vinnas peenised lähevad jäneseaasta alguses üle lahe Helsingisse. Need on mustade kaante vahel. Esikaanele on kirjutatud «Lemberaamat», sees on luuletused ja pildid.
Ettevaatust, Soome, üle lahe läheb ropp raamat
Soome on ette hoiatatud. Eesti Instituut on oma veebisaidil teada andnud, et Tartu NAK esitleb oma armastusluule kogumikku Helsingi linnas Suvilahtis tegutsevas Eesti Majas 3. veebruari õhtul.
«NAKiga seotud iginoored loojad viljelevad ühtviisi edukalt nii kirjandust, kunsti kui ka muusikat, mida kõike saab «Lemberaamatu» esitlusel kuulda-näha,» teatab Eesti Instituut.
Vastses ühistrükises on andnud ainet kirjutada ja illustreerida armastus. Enamasti on seda kujutatud lihalikult ja igapäevaselt, naljatamisi ja jämedalt.
Peenekoelist luulet esindava Hasso Krulli looming muudab oma kõrgusega teiste madaluse kõrval kogumiku kui terviku pigem halvemaks.
Väga palju on naklaste ühises raamatus juba varem nende isiklikes luulekogudes ilmunud töid (näiteks Contra ja Aapo Ilves). Kosmeetilised parandused ei ole neid teinud paremaks, nagu ilmneb nn konspektiservaluulet aastal 2003 avaldanud Mihkel Kera nüüdset panust esmatrükiga kõrvutamisel.
Palju seksuaalsust
«Lemberaamatuga» enam-vähem ühel ajal tuli trükikojast Eesti Kirjandusmuuseumi sarja «Tänapäeva folkloorist» kaheksas raamat «Tulnukad ja internetilapsed. Uurimusi laste- ja noortekultuurist» (toimetaja Eda Kalmre).
Teiste artiklite hulgas leidub selles Astrid Tuisu uurimus kolme rahva anekdootidest lastepärimuses.
«Uurijad on tõdenud, et seksuaalsuse teemat leidub tänapäeva lastepärimuses palju,» kirjutab Tuisk. «Laste anekdootides liitub tabuteemaga tore mäng sõnadega, mida ei ole sünnis kõva häälega välja öelda. Mare Kalda nimetab seda erootiliste naljade puhul «väljaütlemisvaimustuseks».» (Lk 177 ja 178.)
Lastele teeb ropendamine nalja, aga seeläbi kompavad nad ka «soolise käitumise piire ja norme» ning väljendavad oma protestivaimu täiskasvanute seatud käitumisnormide vastu.
Tartu Noorte Autorite Koondis ehk NAK on loodud Tartus 28. jaanuaril 1997, nagu on kirjas Vikipeediasse riputatud pikas ja pealtnäha põhjalikult toimetatud artiklis. Varem samas linnas tegutsenud ja aastal 1990 hääbunud NAK oli hoopis midagi muud: ametlik, noori suunav ja kontrolliv institutsioon.
Nüüdsete naklaste üle võlli keerlevat loomingulist tegevust ei pidurda õnneks keegi. Või äkki ikkagi kahjuks?
Varem on Tartu NAK andnud ühiskogumikuna välja kolm raamatut luulet ja proosat.
Neile lisandub vähema autoriteringi kogumik «Viie pääle» (2005), millega on kaasas heliplaat. Roppusi ja nilbusi sõnas ja pildis leidub neis alates esimesest ja lõpetades viimasega.
Esimesest viimaseni
Näiteks esimese kogumiku «Hea raamat» (1998) esimeses jutukeses kirjutab Olavi Ruitlane presidendist ja tema kusitist. Vinjetiks on Marko Mäetamm joonistanud pundunud fallose (lk 13).
Ja näiteks eelviimase kogumiku pealkiri «Väike pornoraamat» (2007) annab väga täpselt edasi sisu. Selles on niisugused lühinaljad nagu «loomaporno: panen tallele», «õnnestunud loomaporno: olin tõhus» ja «seltskondlik loomaporno: olin sõprade seas» (kõik lk 5).
Suur vabadus on kujundanud Tartu NAKist nende endi soovil või soovimatult pildi kui kerglasest ja lapsikust kambast. Esiplaanil on roppused ja naljatamine ning piiride, täpsemini olematute piiride kompamine. Jah, et keegi ei pidurda, on tulnud ikkagi pigem kahjuks.