Vabadusesõnum võõral maal võõras keeles

Foto: Graafika: TPM

Kas olete seisnud eresinise mere kaldal rannaliival, peas üksainus ahastav küsimus: kuidas ma siit minema pääsen!? Ei aita mind eemal siuglev puri ega silmapiiril paistev laevakorsten, sest ma pole merehädaline. Olen turist, puhkaja Bulgaarias Varna kuldsetel liivadel, tulnud siia täiesti vabatahtlikult, et veeta mõnenädalane puhkus koos üliõpilasest tütrega, maitstes kõiki kuulsa kuurordi pakutavaid mõnusid. Ent praegu painab mind vaid soov olla heitliku ilmaga Eestis koos kodustega. Oli 19. august 1991. aastal.

Varnas asus rahvusvaheline ajakirjanike puhkekodu, kuhu jagati tuusikuid ka Nõukogude Liidu ajakirjanikele, sealhulgas näpuotsaga Eesti ajakirjanike liidu liikmetele. Sügaval nõukogude ajal peeti sinna sinna pääsemist lotovõiduks, 1980ndate lõpul oli ta hiilgus aga tuntavalt tuhmunud, sest eestlastele olid avardunud reisivõimalused Bulgaariast märksa ahvatlevamatesse paikadesse. Kuid tuusikud olid soodsa hinnaga ja lisaks võis kaasa võtta pereliikme.

Niisiis asusime tütrega 1991. aasta 15. augusti paiku rongiga Tartust teele Moskva poole, kust pidi kätte saama piletid ja muud vajalikud paberid. Rong loksus öö läbi ja keskpäeva paiku pidanuksime olema Moskvas. Arvestasin, et meil on enne õhtuse Bulgaariasse viiva rongi peale astumist piisavalt aega käia ära ajakirjanike liidus, einestada ja natuke linna vaadata.