Noorte haridust ja eriti head haridust on Eestis alati tähtsaks peetud, ent tegelikus elus ei suju kõik niisama lihtsalt. Linnades konkureerivad koolid parimate õpilaste pärast või korrigeeritakse koolipiirkondi, paljud maagümnaasiumid peavad aga otsustama, kas olla või mitte olla.
Tõsi, sama dilemma või sundseis vaevab ka mõningaid linnakoole, ent maal tähendab vastus sellele küsimusele palju rohkemate probleemide esilekerkimist, kui võiks kaasa tuua ühe linnaosa kooli vahetamine teise vastu.
Tartumaal annavad väljaspool Tartut keskharidust kümme munitsipaalkooli, neist vaid kolmes, Elvas, Ülenurmel ja Lähtel, õpib enam kui sada gümnasisti. Kui õpilasi on klassis vähe, ei tule kool riigilt saadava pearahaga toime ning ülejäänud kulud tuleb omavalitsusel kanda.
Ka peavad uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kohaselt kõik gümnaasiumid ja keskkoolid õpetama lisaks valikaineid, millest tuleb riikliku õppekava järgi kujundada vähemalt kolm õppesuunda.
Valdade juhid on mõistnud, et endistviisi jätkata ei saa, tuleb nuputada uusi võimalusi, ja seda on hakatudki tegema. Lääne-Tartumaal näiteks pakuti välja mõte moodustada Elva, Rannu, Rõngu ja Puhja koolist ühisgümnaasium või siis teha nii, et iga kool hakkab pakkuma erinevat õppesuunda ning omavalitsused sõidutavad õpilasi ühest koolist teise.
Ida-Tartumaa pole veel koondunud, kuid ka selle kandi keskkoolidest – Alatskivi, Kallaste, Luunja, Võnnu – pole veel ühelegi kriipsu peale tõmmatud.
See on mõistetav, sest kooli ja ka keskkooli tähendust paikkonnale on raske üle hinnata. Kool aitab kohalikku elu hoida, kool on inimestele tähtsam kui vallamaja, mille olemasolu või asukohamuutust paljud ehk ei märkagi.
Niisiis pannakse koole kinni kas olude sunnil – lapsi lihtsalt pole – või seaduse sunnil. Elva gümnaasiumi direktor ütles, et uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus on tehtud suurlinlikult, ja temaga tuleb nõustuda.
Seadus ütleb, et gümnaasiumis peab olema vähemalt kolm õppesuunda. Miks just kolm, absoluutselt igal pool? Kui palju neid üldse annab mõistlikkuse piires välja mõelda? Ka suurtes linnakoolides tunnukse nii mõnedki õppesuunad olevat sündinud ränga ponnistuse tulemusena. Ehk tasuks siis Võnnus, mille taga laiuvad suured metsad ja sood vaheldumisi tillukeseks kuivanud küladega, hakata koolitama ürgmetsade turismi arendajaid või kutsuda kohale hoopis Aafrika keelte õpetajad ning tõusta seeläbi tõmbekeskuseks kogu Eestile?
Ainuke probleem pole see, et koolid jäävad tühjaks ja elu nende ümber lakkab, mõelda tuleb ka sadadele gümnasistidele, kes hariduse ja õppesuundade jälil kodukohast lahkuvad ja peavad end kusagil mujal kostile seadma. On meil/riigil selleks võimalusi pakkuda, mis kinnitaksid soovi õppida? Või on siiski mõistlikum vaadelda igat kooli eraldi, sest ühe labidaga löömine toob paraku kaasa erinevad mõjud – ühtedele soodsad, teistele hukutavad.