Heljo Pikhof: muidumängudeks pole meil praegu aega (3)

Heljo Pikhof
, riigikogu liige, Sotsiaaldemokraatlik Erakond
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Heljo Pikhof
Heljo Pikhof Foto: Riigikogu kantselei

Maailm on ärev. Samal ajal koguvad nii Eestis kui ka kaugemal populaarsust populistid. Miks see nii on? Millele peaksime Eestis mõtlema lähenevate presidendivalimiste eel?

Ei saa me läbi Lätita. Ma ei pea silmas üle piiri käivat osturallit, vaid head partnerriiki ennast; edasi ka Leedut, Poolat, Saksamaad … Kogu Euroopat.

Kuulumine Euroopa Liitu ja NATOsse, kümnetesse ja kümnetesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse on meie kui väikeriigi iseolemise ainus tagatis. Iseäranis praegusaja tormituultes, mis räsivad maid ja rahvaid.

Maailm ei ole enam see, mis sada või isegi kümme aastat tagasi. Olgu riigipiir tihedalt kinni või mitte, olgu Brexit või EKRE poliitikute populistlik mõttemäng – siis vist tingnimetusega Exit –, me kõik oleme tänapäeval kõigiga seotud. Seda mõistab igaüks, kel vähegi oidu peas.

Milleks siis hullutada inimesi mõttega, et pugegem põõsasse peitu, sest seal, tuulevarjus, on meil hea ning mõnus elada.

Mis siiski annab populismile hoogu – nii meil kui ka mujal? Võimujanu ühelt poolt, julgen arvata. Aga teisalt? Küllap rahulolematus praeguse ajaga: oli ju vanasti rohi ikka rohelisem.

Ometigi seda Euroopa kuld-ajastut, mida vanemad põlvkonnad veel mäletavad ja taga igatsevad, ei too keegi (loe: ükski silmakirjalik poliitik) tagasi. Kas või juba sel lihtsal põhjusel, et rahvastik vananeb, täisjõus töötegijate ja (nii laste kui ka vanade) ülalpeetavate suhtarv muutub nirumaks.

Toda, üleni heaolust pakatavat Euroopat saime meie siin tegelikult piiluda ainult läbi lukuaugu.

Ühendkuningriigi hääletasid suurelt jaolt Euroopa Liidust välja vanemaealised, väiksemast paigast pärit, madalama haridustasemega ja ehk pisut ajale jalgu jäänud inimesed. Sellega määrasid nad paljus ka oma noorte, haritud ja avarapilguliste kaasmaalaste tuleviku. Saatuse iroonia, kas pole?

Selle taustal oleks õpetlik heita pilk meie EKRE poolehoidjatele. Nende seas on ülekaalus pisku sissetuleku ja madalama haridustasemega mehed.

Nad ei siuna mitte ainult valitsust, vaid ühiskonna arengut, elu üldse. Nad ei tõrju mitte ainult võõramaalasi, vaid teisi inimesi üldse.

Jah, põhjust rahulolematuseks on Eestis küllaga. Inimeste elatustase on tõusnud aeglaselt ja ebavõrdsus sissetulekutes aasta-aastalt kasvanud. Meie rahvast viiendik elab tänini allpool suhtelise vaesuse piiri.

2014. aastaks jõudis Eesti siis Euroopa ebavõrdsuse edetabeli tippu (seda mõõdetakse Gini indeksiga). Me edestasime Lätit, Bulgaariat, Küprost, Kreekat, Rumeeniat …

Mõni ime siis, et osa rahvast on pettunud ja küsib õigusega: kas sellist Eestit me tahtsimegi?

Igapäevaelu ebakindlus õõnestab jalgealust ja võimendab kõiki muid hirme. See on viljakas pinnas, kuhu külvata Euroopa Liidu lõhkumise mõtteseemet.

Kui Saare- või Setomaa peaksid plaani Eestist lahku lüüa, siis on kaheldav, kas see mõte ületaks maailmameedia uudisekünnise. Sest Eesti ei ole ei Iiri- ega Šotimaa. Eesti ei ole Suurbritannia.

Populistlikule ajupesule aitab omalt poolt kaasa see, et Euroopa Liidu otsustusmehhanismid ei ole ühele lihtsurelikule ülearu arusaadavad  ning keerukas masinavärk jahvatab oh kui aeglaselt.

Selle asemel et ühtse Euroopa ideed maatasa materdada, peaksime hoopis muutma Euroopa Liidu toimemehhanismi lihtsamaks ning ka avatumaks.

Alternatiivi ju pole, vähemalt Eestile mitte. Mõru ajalugu on näidanud, et saame oma julgeoleku tagada ja riiki edendada ainult koos liitlastega.

Väikeriigid on suurtest tundlikumad aja voolule, ütles viisteist aastat tagasi riigikogu avaistungil president Lennart Meri. Meil on alati vähem aega.

Just nüüd on kõige rohkem vaja sisepoliitilist koosmeelt strateegiliste küsimuste otsustamisel ning ohutunnet ja tundlikkust rahvusvahelise olukorra ja Eesti asendi tajumisel.

Sestsaadik on muutused meie ümber aina pöördeid kogunud, aeg kappama pistnud.

Oma niigi nappi aega ja piiratud inimvara peaksime kasutama võimalikult konstruktiivselt. Pean silmas ka peatseid presidendivalimisi.

Miks me raiskame jõudu üksteisele vastandudes, poliitrehkendusi tehes, kui tähtis on ainult üks – leida riigi etteotsa too õige inimene, kes ei hakka esindama ei ennast, ei erakonda, vaid seisab targalt oma maa ja rahva huvide eest?

Kommentaarid (3)
Copy
Tagasi üles