Üürnik jäi ilma nii korterist kui rahast

Robinson Kinnisvara keeldus üürnikule maakleritasu tagasi maksmast, sest oli enda meelest töö ära teinud. Üürnik tunneb end aga petetuna, sest ei saanud korterit ning jäi lisaks ka poolest vahendustasust ilma.

FOTO: Margus Ansu

«Maksin 1250 krooni  selle eest, et maakler näitas korterit, mida ma ei saanud, ja sõidutas mind kinnisvarabüroosse,» on kesklinnas korteri üürinud, kuid viimasel hetkel korterist ja juba makstud vahendustasust ilma jäänud Kaisa Kase nõutu.

«Natuke kõrge hind olematu teenuse eest,» nentis ta. Kase alustas koos kaaslase Martin Noorkõivuga korteriotsinguid mullu detsembris. Eesmärgiks seadsid nad möbleeritud 1-2-toalise korteri Tartu kesklinnas tudengile jõukohase hinnaga.

Esimene korter, mida noored Rüütli tänaval vaatamas käisid, sobiski ning kohe pärast korteri vaatamist läksid nad koos maakleri ja korteriomanikuga Robinson Kinnisvara büroosse. Seal maksis Kase ära 2500-kroonise vahendustasu ja kirjutas üürilepingule alla.

Ootamatu muutus

Sisse pidid üürnikud kolima 15. jaanuaril, kuid vahetult enne vana aasta lõppu helistas korteriomanik ja teatas, et perekondlikel põhjustel ei saa ta korterit praegu välja üürida. «Inimlikult sain temast aru,» nentis Kase.

Pärast vestlust korteriomanikuga helistas Kase kinnisvarabüroosse ja küsis saamata jäänud korteri eest vahendustasu tagasi. «Tundus loogiline, et ma ei pea maksma vahendustasu, kui ma korterit ei saanud,» uskus ta.

Kinnisvarabüroo aga keeldus raha tagasi maksmast. «Meie töö oli tehtud, leping oli allkirjastatud,» põhjendas Robinson Kinnisvara juhatuse liige, üüriosakonna juhataja Meelis Karu. Ta tunnistas, et üürnikuna tahaks temagi raha tagasi saada ja ta mõistab üürnikku. «Aga siin tekib küsimus, kelle käest seda nõuda. Me tegime oma töö ära ja tahame töö eest tasu. Kinnisvarafirma ei ole heategevusorganisatsioon,» ütles ta.

Karu sõnul pakkusid nad üürnikule kompromissi, et otsivad talle uue korteri vahendustasu võtmata, kuid üürnik polnud sellega nõus.

Kase tahtis, et kinnisvarabüroo maksaks talle raha tagasi seniks, kuni leiab uue, samaväärse korteri. «Miks ma pean ennast vägisi ühe bürooga siduma? Võib-olla leian vahepeal teisest büroost parema pakkumise. Pealegi oleks firma motivatsioon mulle korterit otsida väiksem, kui neil on raha juba käes,» selgitas Kase, miks ta ei leppinud kinnisvarabüroo pakkumisega.

Kaotsi läinud raha

Kui kinnisvarabüroo keeldus Kasele raha tagasi maksmast, pöördus ta taas korteriomaniku poole, kes oli nõus üürnikule kinni maksma poole vahendustasust. Et mingigi raha tagasi saada, leppis ta omaniku pakkumisega. Ülejäänud pool summast, 1250 krooni, läks aga lihtsalt üürniku jaoks kaotsi.

«Ilus juhtum see kindlasti pole,» nentis Eesti Kinnisvaramaaklerite Koja esimees Andrus Soonsein. «Kui omanik ütles lepingu üles, siis ma ei näe küll põhjust, miks peaks üürnik ilma jääma vahendustasust,» lisas ta.

Soonseini meelest olnuks viisakas, kui kinnisvarabüroo maksnuks üürnikule vahendustasu tagasi ning esitanuks nõude maakleritöö eest korteriomanikule, kes rikkus lepingut.

Ka võlaõigusseaduse järgi on maakleritasu maksmise kohustus üürileandjal, kuigi praktika on sageli vastupidine. «Praktikas küsitakse maakleritasu sageli üürnikult ja turg on sellise praktika vastu võtnud,» märkis Soonsein.

Et pettumusi vältida, soovitab Soonsein lepingusse väga täpselt kirja panna, mis saab juhul, kui kumbki lepingupooltest taganeb – kes maksab tagasi maakleritasu ja nõnda edasi. «Mida vähem on üksteisest möödarääkimist, seda parem,» nentis ta.

Soovitusi

Eesti Kinnisvaramaaklerite Koda soovitab:

• uurida firma ja maakleri tausta (kas maakler on kutseline, kas firma kuulub mõnda erialaorganisatsiooni);

• jälgida, kas leping on mõistlik, ja küsida vajaduse korral nõu asjatundjalt;

• olla tähelepanelik, kui vahetult enne tehingut ilmneb lisanüansse.

Tagasi üles